Lohe hambad

Karl Ristikivi romaan „Lohe hambad“ ilmus esmakordselt paguluses 1970. aastal ja jõudis Eestisse 1987. aastal. Teos kuulub Ristikivi nn Kataloonia triloogiasse, olles selle keskne osa. Raamat on eripärase ülesehitusega, sest selles põimuvad kaks erinevat tegevusliini ja ajaplaani. Ühel tasandil avaneb 16. sajandi Kataloonia ja Flandria vabadusvõitluse kujutamine, teisel aga Teise maailmasõja järgse Pariisi pagulaste maailm, kus peategelane Pablo Barrera satub oma isa käsikirja tõlkides silmitsi ajaloo ja isikliku saatusega.

Romaan on teadlikult mitmekihiline ja vahelduv, luues mulje kahest eraldi loost, mis siiski moodustavad ühtse terviku. Ajalooline narratiiv ja kaasaegne paguluskogemus asetsevad vastastikku, võimendades teineteise tähendust. Just seoste kaudu hakkab lugeja tajuma, et sügavam mõte ei peitu mitte üksnes sündmustikus, vaid selles, kuidas inimene suhestub oma mineviku ja olevikuga. Esseistlikud ja mõtisklevad katkestused lisavad loole filosoofilise mõõtme, sidudes poliitilise võitluse, isikliku identiteedi ja ajaloo korduvuse üldisemaks arutluseks inimese elu ja valikute üle.

Karl Ristikivi loomingus on „Lohe hambad“ tähendusrikas teos, sest siin ühinevad tema ajalooromaanidele iseloomulik laiahaardeline vaade ja sügav filosoofiline alltekst. Autor, kes ise veetis suure osa elust paguluses, tõi oma proosas esile kodutuse ja võõrandumise temaatika. Ristikivi oskus siduda ajalooline materjal poeetilise kujundlikkuse ja kaasaegsete probleemidega teeb temast ühe olulisema eesti proosakirjaniku, kelle teosed kõnetavad nii ajaloo kui ka inimeksistentsi laiemas tähenduses.