Inimese teekond. Luuletusi

„Inimese teekond. Luuletusi“ on Karl Ristikivi ainus luulekogu, mis ilmus esmakordselt 1972. aastal Rootsis ja mille kordustrüki on välja andnud kirjastus Hea Lugu. Teos koondab 39 luuletust, mille seas on autori tuntumad tekstid „Minagi olin Arkaadia teel“ ja „Ka sisaliku tee“. Kogumikku on peetud üheks terviklikumaks ja küpsemaks teoseks eesti luules, sest see väljendab selgelt autori maailmavaadet ning inimese eksistentsi üle mõtisklemist.

Ristikivi luule liigub ajatu ja ajalikku siduval piiril. Tema tekstid vaatlevad inimese elu kui rännakut, mille jooksul kohtuvad kaduvus ja igatsus, usk ja kahtlus. Luuletustes on vaikset traagikat, kuid ka leppimist ja rahu, mis sünnib teadmisest, et tee on olulisem kui siht. Keel on selge ja mõõdetud, toon valdavalt mõtlik, mõnikord piiblilikult kujundlik. „Inimese teekond“ on seetõttu rohkem kui lihtsalt luulekogu – see on poeetiline kokkuvõte autori elutunnetusest.

Karl Ristikivi (1912–1977) oli eesti kirjanik ja ajaloolane, kelle loomingus põimuvad koduigatsus, identiteediküsimused ja inimese moraalne vastutus. Tuntud peamiselt oma romaanide poolest, väljendus ta luules harva, kuid erakordse kontsentratsiooniga. „Inimese teekond“ jääb tema ainsaks luulekoguks, ent selle tähendus Eesti kirjanduses on märkimisväärne – see on vaimne testament, milles kõlab Ristikivi vaikne, kuid sügav hääl.