Imede saar

„Imede saar“ on Karl Ristikivi romaan, mis ilmus esmakordselt 1964. aastal Rootsis ja Eestis Loomingu Raamatukogu sarjas 1966. Teos on kirjutatud pseudotõlke vormis – autor väidab end vahendavat väljamõeldud Niccolo Casarmana teost, mis olevat pärit 14. sajandist. Sellise võttena loob Ristikivi distantsi jutustaja ja loo vahel ning annab romaanile ajaloolise ja dokumentaalse tooni, kuigi tegelikkuses on tegemist originaalse loominguga. See mäng vormiga on osa Ristikivi loomingule omasest intellektuaalsest lähenemisest.

Sündmustik viib lugeja Allotria saareriiki, kus 14. sajandi keskpaigas põimuvad erinevate ajastute arusaamad ja kultuurilised tavad. Saar on kui omamoodi pahupidi-utoopia, mille korraldus ja kommete segu parodeerivad Euroopa ühiskonna püüdlusi luua ideaalriiki. Peategelaseks on Niccolo Casarmana, kelle kaudu avanevad nii poliitilised kui filosoofilised arutlused. Lugu on lustakas, aga selle all peitub ühiskonnakriitiline teravus – küsimus ideaali ja tegelikkuse kokkusobimatusest. Romaanis peegelduvad nii irooniline hoiak kui ka mõtlik tõsimeelsus, mis on Ristikivi teostele iseloomulik.

Karl Ristikivi (1912–1977) oli üks olulisemaid eesti pagulaskirjanikke, kelle looming hõlmab nii ajaloolisi romaane kui ka poeetilis-filosoofilisi tekste. Tema teosed on sageli seotud inimolemuse ja ajaloo süvitsi uurimisega, põimides fakti ja väljamõeldise, reaalsuse ja kujutlusvõime. „Imede saar“ kuulub Ristikivi loomingus mängulisemate ja satiirilisemate romaanide hulka, kuid selle kaudu jätkab ta oma põhiteemade käsitlemist – inimese koht ajaloos, ideaalide ja tegelikkuse pinge ning kultuuriliste väärtuste suhteline haavatavus. See raamat on näide tema oskusest ühendada intellektuaalne refleksioon ja nauditav jutustus.