Kurgja viimane veskimees. Minu isa lugu

„Kurgja viimane veskimees. Minu isa lugu“ on Karl Oskar Jakobsoni mälestusteraamat, mis keskendub tema isa elu- ja tööloole Pärnumaal Kurgjal, sealhulgas legendaarse C. R. Jakobsoni majapidamises. Teose kese on ajaliselt paigutatud 20. sajandi keskpaika, kui Eesti ühiskonnas toimusid suured murrangud – sõjad, okupatsioonid ja kolhooside moodustamine. Karl Oskar Jakobson meenutab oma isa kui inimest, kes jäi ustavaks põllumajandusele, talutöödele ja ausale elulaadile. Põhjalikult käsitletakse Kurgja vesiveski tegevust, selle rolli kogukonna elus ning isiklikku tähendust Jakobsonide perekonnale. Isa elukäik avab ühtlasi laiemalt eestlase identiteeti ja talurahva tööeetikat keerulistel aegadel.

Raamat pole pelgalt ühe inimese biograafia, vaid kannab endas ka dokumentaalset väärtust, jäädvustades detailirohkeid kirjeldusi Kurgja eluolust, töödest ja argipäevast. Jutustuse kaudu avaneb pilt mehest, kes jäi truuks oma kutsumusele ka siis, kui olud seda ei soosinud. Samas on tunda autori isiklikku ja mõistvat pilku: isa kirjeldatakse rahuliku väärikusega, ilma liigsete emotsioonideta, kuid soojusega. Mitmed episoodid viitavad ka Kurgja mõisa ja vesiveski hilisemale saatusele, peegeldades sel moel ka kogu Eesti talukultuuri ja põllumajanduspärandi kadumist või muutumist. Lisaks faktitäpsusele pakub teos nostalgilist, kuid kainet vaadet kadunud maailma, kus vesi pani liikuma kiviveski ja inimesel oli au sees tema töö.

Karl Oskar Jakobson on eesti kirjanik ja mälestuste talletaja, kes on pühendanud suure osa oma loomingust perekonna ajaloo ja kodukoha meenutamisele. Tema kirjutamislaad on põhjalik ja tähelepanelik, keskendudes detailidele, mis muidu kipuvad ununema. Tema kaudu jäädvustuvad lood, mis ei ole pelgalt isiklikud, vaid annavad edasi tükikese rahva ühist ajalugu. Käesolev raamat sobitub hästi tema varasema loominguga, olles korraga austusavaldus isale ja kaalukalt edastatud mälestus möödunud aegadest.