Balthasar Neumann. Suure barokkarhitekti eluromaan

Karl Norbert Mraseki „Balthasar Neumann. Suure barokkarhitekti eluromaan“ kujutab arhitekti eluteed viisil, mis ühendab ajaloolised faktid ja kirjandusliku jutustuse. Teos liigub ajas ja ruumis koos peategelasega, kujutades tema kujunemist, tööprotsesse ja vaimset ruumi, milles tema looming teoks sai. Neumann ei ole esitatud pelgalt kui arhitekt, vaid ka kui inimene, kelle igapäevaelu, kohtumised ja mõttekäigud moodustavad taustsüsteemi tema ehituslikele ideedele. Romaanina kirjutatud elulugu ei taotle fiktsioonilist vabadust, vaid järgib ajaloolist loogikat, säilitades samal ajal subjekti sisemiste seisundite kirjeldamise võimaluse.

Neumanni tegevuspaigad – Würzburg, Bamberg, Veitshöchheim ja teised – ei ole üksnes geograafilised kohad, vaid arhitektuurse mõtte realiseerumise punktid. Mrasek annab lugejale ligipääsu nii kavandamise kui ka ehitamise protsessi juurde, püüdes avada, kuidas tellija ootused, tehnilised võimalused ja loov impulss kohtuvad ühes inimese töös. Samal ajal ei jää kõrvale ka laiem poliitiline ja kultuuriline taust, mis mõjutas Neumanni töid ning tema liikumisruumi. Kujutatakse, kuidas sakraalarhitektuur ja ilmalikud tellimused segunesid ajajärgul, mil barokk kui stiil kujundas mitte ainult hooneid, vaid ka ruumitunnetust ja ühiskondlikku enesemõistmist.

„Balthasar Neumann“ ei ole üksnes ühe isiku elulugu, vaid katse mõtestada arhitektuuri kui tegevust, mis ühendab teadmise, tehnika ja tajutava vormi. Mraseki lähenemine ei romantiseeri, vaid püsib detailses ja rahulikus kulgemises läbi eluetappide, hoonete ja kavatsuste. Neumann ei esine siin kui valmis suurkuju, vaid kui inimene, kelle töö sai tähenduse osana ruumist, ajast ja nende pidevast ümbermõtestamisest. Romaan seob isikliku ja avaliku, ruumilise ja sisemise üheks tervikuks, mille kaudu saab jälgida nii arhitekti kui ajastu liikumist.