Teatritegu

Teos Teatritegu koondab ühte köitesse Karl Menningu teatrialased kirjutised ja kirjavahetuse, andes läbilõike hetkest, mil eesti teater kujunes sihilikult kunstipäraseks ettevõtmiseks. Kogumik kuulub sarja Eesti mõttelugu ja on üles ehitatud nii, et lugeja näeb Menningut eeskätt mõtleja, mitte ainult Vanemuise juhi ja lavastajana. Hando Runneli koostatud ja saatesõnaga raamitud valik toob ajalehtedes ja ajakirjades laiali olnud artiklid ühte tervikusse, nii et nende programmilised seisukohad, vaidlused ja lavastusi puudutavad tähelepanekud hakkavad moodustama selge pildi Menningu arusaamast, mis asi on teater ja millist rolli ta peab kandma rahvuskultuuris.

Kogumiku varasemad tekstid kõnelevad Tartu suvelavastustest ja õpilasteatrist, hilisemates osades jõutakse Vanemuise ja Estonia teatri juurde, kus Menning arutab näitekirjanduse taset, trupi kasvatamist, kritiseerib publiku ootusi ja arvustuse taset. Mitmes loos võtab ta vaatluse alla konkreetse lavastuse või näitleja, kuid ei piirdu muljetega, vaid küsib, milline peaks olema eesti näitleja koolitus, repertuaarivalik ja teatri suhe ühiskonnaga. Raamatu lõpuosa moodustab tema kirjavahetus Aleksander Hellatiga, mis näitab, kuidas teatrimehe kujutlus lavast ja rahva harimisest kandub üle diplomaadi tööle ja noore riigi rahvusvahelise maine kujundamisele. Nii moodustub tekstidest kaarega lugu, kus üks ja sama inimene tegutseb eri ametites, ent lähtub pidevalt sarnastest esteetilistest ja eetilistest põhimõtetest.

Teatritegu ei ole kerge õhtuajaviide, vaid allikakogumik, mille juurde sobib tulla lugeja, keda huvitavad teatriajalugu, kriitika ja kultuuripoliitika algus Eestis. Menningu keel on kohati tihe, mõjutatud nii teoloogilisest haridusest kui saksa teatriteooriast, ent läbi selle paistab selge soov luua professionaalne teater, mitte pelk meelelahutus. Kogumik võimaldab aga ka tänasel lavastajal, teatrikriitikul või üliõpilasel tunnetada, kuidas kunagi sõnastati küsimusi, mis ei ole kadunud: kellele teatrit tehakse, milline on teatri vastutus ja kus jookseb piir kunstilise ambitsiooni ning publiku taluvuse vahel.