Estonia muusikalise arengu keskusena

Uurimus „Estonia muusikalise arengu keskusena” toob lugejani Karl Leichteri 1940/41. aastal valminud käsikirja trükiversiooni. Teos vaatleb Tallinna „Estoniat” kui institutsiooni, mille ümber koondus eesti muusikaelu korraldus: repertuaar ja selle valik, trupi ja orkestri töökorraldus, külaliste ja oma jõudude vahekord, kontserdi- ja teatrilava vastastikune mõju. Leichter seob maja tegevuse linnaruumi ja publiku harjumustega: kuidas piletihinnad, algusajad, hooaja rütm ning pidude ja mälestusõhtute kalender kujundasid muusika tarbimist; kuidas kriitika, seltsid ja õppeasutused lõid tagasisideahela, mis suunas valikuid. Uurimus ei tööta loosungitega, vaid toob järjestuse: mis, millal ja kelle otsusega lavale jõudis; millist muusikalist pilti sellest järeldada; milline oli „Estonia” koht võrreldes teiste paikade ja seltsimajadega. Nii sünnib pilt, kus üks teater toimib sõlmena, mille kaudu saab lugeda laiema muusikaelu arengut.

Väljaanne on lugejale oluline ka allikana. Esmakordne trükk toob arhiivi ja ajalehtede pealt kogutud materjali süsteemsesse esitusse, mille teljeks on lavastuste, kontsertide ja ettevõtmiste kronoloogia. Iga sammu juures on fookus funktsioonil: milline oli laulukoori roll, kuidas orkester ja koor tasakaalustasid hooaja kandevjooni, kuidas külaliskavade ja omajõudude vaheldus mõjutas kohalikku maitsepilti. Teos registreerib ka tööjaotuse majasisestes osakondades ning toob nähtavale, kuidas trupi isikkoosseis, kapellmeistrite vahetus ja lavatehnika uuendused nihutasid valikuid. Lugeja saab siit ülevaate, mille põhjal siduda üksikfaktid mustriks: maja kui tööandja ja kooli pikendus; lava kui koht, kus kogukond näeb ja kuuleb omaenda standardeid ning võrdleb neid külalisjõududega.

Leichteri käsitlus asetub tema muusikakirjanduse esimesse kümnendisse ning näitab tööviisi, mis jääb ka hilisemates tekstides põhijoontes samaks: nimede, paikade ja kuupäevade täpne kasutus, millele järgneb ettevaatlik järeldus institutsiooni rolli kohta. Trükiversioon rõhutab originaali aega: enne sõja katkestusi sõnastatud pilt Eesti muusikaelust ja selle kesksest lavast. Nii saab lugeja kasutada raamatut kahekordselt: esmalt teatri- ja muusikaajaloo lähtekohana, teiseks meetodinäitena, kuidas koondada hajali materjal ühisesse loogikasse, kus institutsiooni töö räägib iseenda eest ning võimaldab näha arengu suunda ilma väärtussõnu kuhjamata.