Riivatu nunn

Karl Hans Strobli jutustus „Riivatu nunn“ kuulub autori gooti ja fantaasiakirjanduse piirialadele jäävasse loomingusse, ühendades ajaloolise olustiku, psühholoogilise pinevuse ja müstilise motiivi. Teose tegevus leiab aset kloostrikeskkonnas, mis traditsiooniliselt seondub vaimsuse, reeglite ja eraldatusega, kuid Strobl pöörab selle kujundi ümber, luues ruumi, kus pühaduse fassaadi all pulbitsevad allasurutud soovid, salajased mõtted ja inimlikud nõrkused. Pealkirjas viidatud „riivatus“ ei tähenda siin üksnes lihalikku eksimust, vaid laiemalt normide, kehalisuse ja süütunde põrkumist – see on lugu vaimsuse ja kehalisuse traagilisest pingest.

Strobl arendab jutustust vaoshoitud, ent atmosfääririkka keelekasutusega, mille kaudu kloostri suletud maailm muutub nii turvaliseks varjupaigaks kui ka psühholoogilise surve ja isolatsiooni sümboliks. Jutustuse rütm on aeglane, kuid pingeline, liigutades lugejat samm-sammult sügavamale tegelase sisemaailma. Nunn, kelle ümber lugu keerleb, on keeruline kuju: ta ei ole pelgalt süüdlane ega ohver, vaid inimene, kelle kaudu Strobl uurib enesepettuse, iha ja hingevaeva kihistusi. Tulemuseks on lugu, mis ei püüa šokeerida, vaid mõtestada inimese sisemisi vastuolusid maailma raamides, mis sageli ei anna neile ruumi avalduda ilma karistuseta.

Karl Hans Strobl (1877–1946) oli austria kirjanik ja ajakirjanik, kes saavutas tuntust oma ulmeliste, gooti ja müstiliste novellide ning romaanidega. Tema loomingus kohtuvad 19. sajandi lõpule omased dekadentlikud meeleolud, sümbolistlik kujundikeel ja sajandivahetuse psühholoogiline tundlikkus. Stroblit on võrreldud selliste autoritega nagu Gustav Meyrink ja Hanns Heinz Ewers, kuid tema käekiri on sageli intiimsem ja vähem groteskne, keskendudes sisepingetele ja atmosfäärile. „Riivatu nunn“ esindab tema võimet luua suletud keskkonnas universaalseid inimlikke konflikte, mille mõju ulatub kaugemale ajast ja ruumist ning mis kõnetavad lugejat ka väljaspool katoliikliku kloostri müüre.