Suletud sadam

Valev Roone ärkas poolunest, kui rong peatus järsu nõksuga. Külma ja pimedat vagunit täitis rahutu hingamine, mis ebarütmiliselt paisus ja hajus. Pudenes üksikuid uniseid sõnu. Vastasseinas hakkas keegi köhima üsna kõvasti, mitte just vajadusest, vaid et teisi poisse äratada. See oli Neeme Üksi, nimetatud Nöpsikuks, sest ta oli nii väike ja kleenukene, pisemaid poisse lennuväe abiteenistuslaste hulgas. Nöpsik, niipea kui silmad avas, hakkas kohe tegutsema. Ta murdis ja muukis kaubavaguni ukse kallal, kuni see järele andis ja jahe öine õhk hoovas vagunisse. Oli selget tähistaevast ja pilvi.