Kogutud luuletused

„Kogutud luuletused“ koondab Karl Eduard Söödi kogu senise lüürikaloomingu, pakkudes läbilõiget tema poeetilisest arengust ning 19. ja 20. sajandi vahetuse eesti luule olulisematest joontest. Selles väljaandes on esindatud tema varasemad, rahvalaululisest stiilist ja looduslüürikast kantud tekstid, samuti hilisemad, elukogemuse ja filosoofilise mõtisklusega laetud luuletused. Söödi luule on vormiliselt korrektne ja sageli riimil põhinev, kuid ei kaota seejuures sisemist siirust ega emotsionaalset kaalu. Tema tekstid pöörduvad sageli looduse, isamaa ja lapsepõlve mälestuste poole, andes tunnistust sügavast sidemest maa ja rahvaga.

Paljud luuletused kõnelevad vaiksel, tagasihoidlikul toonil inimese kohast maailmas ning aja möödumisest. Söödi kujundikeel on lihtne ja läbipaistev, toetudes sageli visuaalselt selgetele ja looduslähedastele kujunditele: mets, külatänav, tuulevaikus, sügisene langemine. Ta ei võimenda oma tundeid, vaid usaldab lugeja tajuvõimet, pakkudes pigem rahulikke hetki kui dramaatilisi puhanguid. Eriline koht kogu loomingus on kodu- ja isamaalüürikal, mille kaudu väljendub vaoshoitud, kuid sügav rahvuslik tunne. Sööt ei haara kõnepulka, vaid sosistab – ning see vaikus teeb tema luulest kestva ja mõjuva.

Karl Eduard Sööt (1862–1950) oli üks esimese eesti luulepõlvkonna silmapaistvamaid esindajaid, kelle tegevus ei piirdunud üksnes kirjutamisega – ta töötas ka ajakirjanikuna, toimetajana ning oli aktiivne kultuurielus. Tema loomingus põimuvad rahvalaululik vaimsus ja 19. sajandi lõpu esteetiline täpsus. Sööt kujundas kaasaegsete hulgas ettekujutust sellest, milline võiks olla „eesti luule“ – lihtne, looduslähedane, aus ja südamlik. 1942. aastal ilmunud kogumik on ühtlasi austusavaldus tema mitmekümneaastasele panusele rahvuslikku kirjandusse, kinnistades tema koha eesti kirjandusloo klassikute seas.