Urmas ja Merike. Lugu aasta 1000 ümber

Karl August Hindrey ajalooline romaan „Urmas ja Merike. Lugu aasta 1000 ümber“ on jutustus noorte eestlaste armastusest, mis hargneb muistse Eesti ja viikingiaegse maailma taustal. Tegevus toimub ajajärgul, mil Läänemere ümbruse rahvad elavad keerulises tasakaalus – ühelt poolt sisemised hõimutülid ja teisalt välised ohud, sealhulgas Skandinaavia viikingid. Peategelased Urmas ja Merike on kahest erinevast kihistusest pärit noored, kelle suhe pannakse proovile nii ühiskondlike tavade, uskumuste kui ka sõjaliste ja poliitiliste sündmuste kaudu. Lugu seob endas nii romantilise kui ajaloolise ainestiku, avades maailma, kus müüdid ja argielu eksisteerivad kõrvuti.

Romaan annab lugejale võimaluse kujutleda elu Eestis enne kristliku kiriku ja riigikorra laialdasemat levikut. Hindrey kirjeldab üksikasjalikult tolleaegset loodust, eluviise, uskumusi ja suhtumist võimusse, pakkudes pildikesi tollasest külakogukonnast, loodususust ja sõdalaskultuurist. Ta ei idealiseeri minevikku, vaid näitab ka selle karmust – verd, vaenu ja hirmu tundmatuse ees. Samas on teose keskmes inimlikud tunded ja valikud, mis jäävad ajatuks. Urmase ja Merikese lugu muutub seeläbi mitte ainult ajastu peegelduseks, vaid ka üldinimlikuks looks armastusest, vabadusest ja kuuluvusest.

Karl August Hindrey (1875–1947) oli eesti kirjanik, ajakirjanik, karikaturist ja kultuuritegelane, kes tuntud mitmekülgse loominguna, mis ulatub satiirist laste- ja ajaloolise kirjanduseni. „Urmas ja Merike“ ilmus esmakordselt 1935. aastal ning kuulub tema ajalooromaanide hulka, kus ta püüdis äratada huvi muistse Eesti vastu ning anda eestlastele oma ajaloolises kujutluses väärikat ja iseteadlikku minevikku. Teose taasilmumine 2008. aastal oli osa Eesti Päevalehe „Ajaloo ilukirjanduse“ sarjast, tuues uue lugejaskonna ette ühe varasema katse kujutada eestlaste elu enne kristianiseerimist läbi kirjanduse prisma.