Kaugekõne

Karl August Hindrey teos „Kaugekõne“ koondab valiku autori mälestuslikest ja mõtisklevatest kirjutistest, milles kõlavad vastu nii isiklikud kogemused kui üldisemad kultuurilised ja ajaloolised tähelepanekud. Kuigi esmatrükk ilmus juba varem, toob 1986. aasta väljaanne need tekstid taas lugejani, ajastul, mil ajalooteadvuse ja rahvusliku identiteedi küsimused muutusid Eesti ühiskonnas üha olulisemaks. Hindrey, kelle looming on ulatunud karikatuurist tõsiproosani, esineb siin mõtlejana ja meenutajana, kelle pilk ulatub üle ajaperioodide ja sündmuste. „Kaugekõne“ ei ole pelgalt tagasivaade, vaid ka vaimne dialoog – kõne minevikust, mis püüab kõnetada tulevikku.

Tekstid on kirjutatud Hindreyle omases stiilis – vaimukas, täpne ja teravmeelne, ent samas läbimõeldud ja rahulik. Neis leidub isiklikku mälestust, arutlust kultuuri ja rahvuse teemadel, mõtteid iseseisvuse ja vabaduse tähendusest. Autori tähelepanu keskmes on sageli ka eesti rahva iseloom, tema tugevused ja nõrkused, ning kultuuriloo hetked, mis on jätnud jälje kogu rahvuslikule enesetajule. „Kaugekõne“ puhul ei ole tegemist päevapoliitilise kirjutisega, vaid pigem ajaliselt ja tunnetuslikult avara vaatega, kus minevikku vaadatakse mitte ainult meenutamise, vaid ka mõtestamise eesmärgil. Tekstides peegelduvad Eesti kultuurilise ja poliitilise identiteedi kujunemise pingeväljad.

Karl August Hindrey (1875–1947) oli mitmekülgne kultuuri- ja kirjamees: kirjanik, ajakirjanik, kunstnik ja karikaturist. Tema tegevus ulatus üle mitme žanri, kuid teda seob kõigis valdkondades terav tähelepanek, rahvuslik mõtteviis ja kultuuriline eneseteadvus. Hindrey kuulus nende haritlaste hulka, kes andsid olulise panuse eesti enesemääratlemisse 20. sajandi esimesel poolel. „Kaugekõne“ pakub lugejale võimaluse sukelduda ühe mõtleva inimese sisemaailma, kelle hääl – olgugi ajaliselt kauge – kõlab ka tänapäeval selgelt, kui peegeldus ajastust, mil sõna kandis endas nii vastutust kui lootust.