Tuuleviiul

Karl Ast Rumori novellikogu „Tuuleviiul” koondab lugusid, mille keskmes on armastuse eri ilmingud. Teos liigub lüürilise ja impressionistliku kujutluslaadi piiril, tuues lugejani pildid, kus loodus ja tunded on tihedalt põimunud. Taustaks on kevade ja öö ilu, kuuvalgus, merekohin ja unistused, mis annavad armastuslugudele romantilise ja meelelise atmosfääri. Kuid autor ei jää üksnes kauni ja igatseva poole juurde, vaid toob esile ka suhte tumedamad, valusamad ja mõnikord ka iroonilisemad tahud.

„Tuuleviiuli” novellides on tunda nii kirglikkust kui ka kainet distantseeritust. Rumor lubab tegelastel kogeda erootilist unustust, ent sellele järgneb sageli jahe pilk, mis asetab kogetu laiemasse ja kriitilisemasse raamistikku. Nii muutuvad lood ühtaegu intiimseks ja mõtlikuks, pakkudes lugejale nii emotsionaalset kaasaelamist kui ka teravmeelset tähelepanekut inimlike nõrkuste kohta. Raamat ei käsitle armastust kui ideaalset ja pühitsetud seisundit, vaid pigem kui keerukat ja sageli vastuolulist nähtust, mille ilu ja valu on lahutamatult seotud.

Karl Ast Rumor (1886–1971) oli eesti kirjanik, ajakirjanik ja diplomaat. Ta põgenes 1944. aastal Rootsi, kus jätkas aktiivselt kirjutamist ning kuulus Eesti Kirjanike Kooperatiivi. Tema loomingusse kuuluvad nii romaanid, novellid kui ka publitsistika, mille keskmes on sageli ühiskondlikud, poliitilised ja psühholoogilised teemad. Rumoril oli terav pilk inimeste motiivide ja käitumise suhtes ning tema teosed on tuntud nii realistliku kujutamislaadi kui ka iroonia poolest. „Tuuleviiul” esindab tema loomingus intiimsemat ja lüürilisemat külge, tuues esile autori mitmekülgsuse ja oskuse siduda romantika kriitilise eluvaatega.