Bibi

Taani kirjaniku Karin Michaëlise lasteraamat „Bibi“ jutustab elava ja isepäise tüdruku seiklustest, kes erineb oma ajastu tavapärasest ettekujutusest hästi kasvatatud lapsest. Bibi on iseseisev, otsekohene ja kartmatu — ta kannab pükse, ronib puu otsa ja ütleb, mida mõtleb. Lugu rullub lahti väikekogukonnas, kus Bibi tegutseb täiskasvanute maailmas julgelt ja uudishimulikult, seades kahtluse alla tavaarusaamad distsipliinist, autoriteedist ja tüdrukulikkusest. Samas on Bibi tegelaskuju südamlik ja hooliv, tema seiklused ning arvamused viivad tihti ootamatute ja vaimukate olukordadeni, mis kõnetavad nii lapsi kui ka täiskasvanuid.

Raamat ei ole pelgalt kelmikas lastejutt, vaid sisaldab ka sügavamat kihti: see peegeldab ühiskonna ootusi ja laste rolli muutumist 20. sajandi alguse Euroopas. Bibi ei kohane kuulekalt etteantud normidega, vaid pakub neile aktiivset vastupanu, samas säilitades empaatia ja õiglustunde. Michaëlise tekstis on tunda sümpaatiat laste vabaduse ja mõtlemisvõime suhtes. Lugeja jälgib Bibi igapäevaseid ettevõtmisi, mis ulatuvad heategevusest sõpruse hoidmiseni, ja läbi tema silmade avaneb maailm, kus autoriteet ei tähenda automaatselt õigsust ning kus lastel on omaenda hääl ja väärtus.

Karin Michaëlis (1872–1950) oli taani ajakirjanik ja kirjanik, kes tegutses lisaks kirjandusele aktiivselt ka sotsiaalsete ja poliitiliste teemade vallas. Teda tunti kui laste õiguste eestkõnelejat ning tema teosed käsitlesid sageli hariduse, soo ja kasvatuse küsimusi kriitilise tundlikkusega. „Bibi“ ilmus algselt 1920. aastatel ja kujunes kiiresti populaarseks mitmes riigis, sealhulgas Saksamaal ja Skandinaavias. Michaëlise loomingut on hinnatud selle eest, et ta andis lastele hääle ajal, mil neid enamasti peeti kasvatust vajavateks objektideks, mitte isiksusteks. Eesti keeles ilmunud väljaanne toob esile tema mõjususe ka hilisemas kontekstis.