Kallokaiin

Karin Boye romaan „Kallokaiin“ on üles ehitatud tulevikuriigi kujutusele, kus ühiskondliku korra aluseks on täielik kontroll ja kollektiivse kuulekuse ideoloogia. Peategelane, keemik Leo Kall, töötab riiklikus uurimisasutuses ja arendab uut tõeravimit – kallokaiini –, mis võimaldab tungida inimese teadvusse ja sundida teda rääkima tõtt. Ravimi arendamise käigus hakkab Kall kahtlema süsteemis, mida ta teenib, ning tema sisemised kõhklused ja hirmud põimuvad katselabori ja koduse elu kogemustega. Teadus ja kontroll ei jää eraldi, vaid põimuvad argisesse ellu, mõjutades ka isiklikke suhteid ja usaldust abikaasa ning kolleegide vahel.

Romaani tegevus ei piirdu laboratooriumi või sõjaväelise süsteemiga, vaid ulatub laiemasse ühiskondlikku ruumi, kus kõik suhted on allutatud jälgimisele ja aruandlusele. Kogu ühiskond on üles ehitatud vastastikusele kahtlusele ja lojaalsuse pidevale tõestamisele. Kallokaiin ei kujuta ainult tehnoloogilise vahendi mõju üksikisikule, vaid toob esile olukorra, kus iga mõte ja tunne võivad muutuda poliitiliseks küsimuseks. Samal ajal jääb alles soov kuuluvuse, mõistmise ja isikliku tõe järele, mis satub konflikti süsteemi mehaanilise ratsionaalsusega. Romaani rütm ja ülesehitus järgivad mõtisklevat liikumist, kus tegevus ja sisekaemus vahelduvad, kujundades järk-järgult pildi ühiskonnast, milles indiviidi autonoomia on piiratud, kuid mitte täielikult kadunud.

„Kallokaiin“ ei esita valmis moraalset hinnangut, vaid seab küsimuse alla süsteemi ja indiviidi vahekorra, eriti olukorras, kus valikuvabadus on näiline ja sisemine elu allutatud välisele järelvalvele. Karin Boye ei keskendu ulme kui žanri konventsioonidele, vaid kasutab tulevikumaailma, et käsitleda oma aja ühiskondlikke pingeid ning inimsuhteid, mis ei allu täielikult kontrollile. Tekst toimib samaaegselt poliitilise allegooria ja psühholoogilise analüüsina, milles kahtlus, truudus ja hirm ei ole mitte kõrvalmotiivid, vaid osa üldisest toimimisviisist. Romaan jääb avatuks võimalusele, et isegi kõige suletumas süsteemis võib tekkida mõra, mille kaudu teadvus ja kaastunne end taas kehtestavad.