Lasteraamat

Kari Hotakaineni teos „Lasteraamat“ ei ole tüüpiline lasteraamat, vaid pigem täiskasvanutele mõeldud romaan, mis käsitleb lapsevanemaks olemise, kasvatuse ja vastutuse teemasid teravmeelselt ning sageli iroonilise alatooniga. Lugu keerleb ümber isa, kes otsustab kirjutada oma lapsele raamatu – mitte muinasjutu, vaid elust enesest. See plaan viib ta paratamatult enesevaatluse ja ühiskonnakriitilise analüüsi radadele, kus päevakajalised teemad, nagu haridussüsteem, meedia mõju, tarbimiskultuur ja moraal, põimuvad isikliku kogemuse ja mälestustega. Tegemist on žanri piire nihutava jutustusega, milles dokumentaalsus, väljamõeldis ja sotsiaalne satiir ühinevad.

Romaani ülesehitus on fragmenteeritud, justkui mõttepäevik või isiklik raport, kus autor-isa püüab mõista mitte ainult oma last, vaid ka lapsepõlve kui nähtust üldisemalt. Ta seab küsimärgi alla ühiskonna ootused ja kasvatusmudelid, mis määravad ära, milline „õige“ lapsepõlv peaks välja nägema. Kõige selle keskmes seisab kirjutaja ise, vaeveldes küsimuse ees, kuidas jääda ausaks lapse vastu, kui maailm tema ümber tundub ebasiiras. Hotakainen kasutab nappi, kuid täpset keelt, luues olukordi, mis võivad esmapilgul tunduda absurdsed, kuid peegeldavad sügavalt inimlikke vastuolusid ja soove. „Lasteraamat“ on dialoog lapse ja vanema, aga ka ühiskonna ja üksikisiku vahel.

Kari Hotakainen on üks Soome hinnatumaid kaasaegseid kirjanikke, tuntud oma lakoonilise stiili, terava pilgu ja inimpsüühika tabava kujutamise poolest. Tema looming ulatub luulest ja proosast kuni stsenaariumiteni, ent läbivalt käsitleb ta inimeseks olemise raskusi ja naeruväärsust. „Lasteraamat“ on üks tema omanäolisemaid teoseid, milles lapse teema avaneb mitte läbi lapse, vaid täiskasvanu sisekõne kaudu – see on katsumus aususe ja armastuse piiril. Romaan pälvis ilmudes kriitikute tähelepanu oma žanrilise mängulisuse ja sotsiaalse tundlikkuse tõttu ning kuulub Hotakaineni olulisemate teoste hulka.