Viimane ohver

Karen Robardsi „Viimane ohver“ asetub psühholoogilise põneviku raamistikku, kus loo keskmes on noor naine, kes on seotud nii teadustöö kui isikliku traumaga. Peategelane, kriminaalpsühholoog, töötab juhtumitega, kus kadunud või tapetud inimeste juhtumid on jäänud lahendamata. Töö viib ta kokku juhtumiga, mis meenutab talle tema enda minevikku – lapsepõlves kadus jäljetult ta noorem õde, ning see sündmus on kujundanud nii tema valikuid kui ka suhet maailmaga. Lugu areneb kahes suunas: välise uurimise liin ja sisemine pingeväli, kus tegelane püüab toime tulla omaenda mälestuste ja võimaliku süütundega.

Romaani sündmustik käivitub uue juhtumiga, mille käigus hakkavad ilmnema seosed varasemate kadumistega. Tegu pole pelgalt kriminaaluurimisega, vaid ka peategelase vaimse seisundi järkjärgulise avamisega. Lisapinge tekib siis, kui selgub, et ta näeb ja kuuleb asju, mida teised ei märka – tajud, mida ta ise ei oska lõpuni selgitada. Need episoodid seavad kahtluse alla tema tööalase autoriteedi ja isikliku tasakaalu, kuid samas juhatavad teda lähemale tõele. Loo edenedes muutuvad piirid reaalsuse ja võimaliku kujutluse vahel hägusaks, kuid narratiiv ei katkesta loogilist ülesehitust – pinget hoitakse läbi konkreetsete sündmuste ja nende aeglase, kuid järjekindla lahtiharutamise.

„Viimane ohver“ seob uurimustöö ja vaimse haavatavuse üheks tervikuks, kus teadmise ja kahtluse vahekord kujundab loo sisemise rütmi. Peategelane ei ole ainult vaatleja, vaid ka osaline, kelle isiklik ajalugu seguneb uuritava looga viisil, mis ei luba jääda erapooletuks. Küsimus ei ole ainult selles, kes on süüdlane või ohver, vaid ka selles, kuidas inimene saab elada teadmisega, et kõik vastused ei pruugi kunagi saabuda. Lugu liigub pinge ja vaikuse piiril, lastes mõlemal kanda oma osa sellest, kuidas tõde võib olla sama ähmane kui mälestus.