Kire vili

Kire vili on nüüdisromaan, mis jälgib Armin Minderhouti elu pärast elukaaslase Monika surma. Kolmekümnendates aastates mees on jäänud üksi kasvatama nende poega Bod ning püüab ehitada üles igapäevast rutiini, mis hoiaks leina ja ebakindluse kontrolli all. Mõne aja pärast tekib tal suhe Elleni, Monika endise sõbratariga, mis lubab uutmoodi lähedust ja võimalust pere laiendamiseks. Kui püüdlused lapsele õde või venda saada nurjuvad ja arstid selgitavad välja viljatusprobleemi, saab Armin teada, et ta ei ole bioloogiliselt suuteline lapsi saama. Sellest hetkest muutub kogu senine elu, sest Bo päritolu ja Monika vaikimine seotakse küsimustega truudusest, usaldusest ja sellest, kui hästi saab üldse teist inimest tunda.

Romaan kujutab Armini otsinguid nii välisel kui sisemisel tasandil. Ühelt poolt alustab ta vaevarikast uurimistööd, et selgitada välja poja tegelik isa, mis sunnib teda uuesti läbi elama kooselu Monikaga, nende ühised reisid ja argised otsused, millele ta varem erilist tähelepanu ei pööranud. Teiselt poolt peab ta endale selgeks tegema, mida isa olemine tegelikult tähendab: kas määrav on bioloogiline seos või aastate jooksul kogunenud hool ja vastutus. Lugu liigub perekonnadraama, uurimusliku liini ja psühholoogilise pingevälja vahel, seob isikliku kriisi laiemate küsimustega identiteedist, päritolust ja juhuse rollist inimese elus. Armini jutustajahääl põimib kokku oleviku ja mineviku, näidates, kuidas iga uus avastus sunnib ümber hindama varem kindlana tundunud mälestusi ning nihutab piiri selle vahel, mida ta oli valmis Monikale ja iseendale andestama.

Karel Glastra van Loon oli Hollandi nüüdiskirjanik ja ajakirjanik, kes sündis Amsterdamis ning tegutses pikka aega vabakutselise autorina. Enne romaanideni jõudmist kirjutas ta reportaaže ja reisilugusid, mis andsid talle kogemuse erinevate maade ja elukeskkondade kirjeldamiseks. Kire vili, mille algne pealkiri on De passievrucht, tõi talle rahvusvahelise tuntuse ning on tõlgitud paljudesse keeltesse ja kohandatud ka filmiks. Hilisemates romaanides käsitles ta samuti perekondlikke suhteid, haigust ja leina, sidudes intiimseid lugusid ühiskondliku taustaga. Tema teostes võib näha ajakirjanikule omast tähelepanu detailidele ja sooviga näidata, kuidas suurte otsuste ja ootamatute diagnooside taha jäävad alati tavalised inimesed oma segaste tunnete ja vastutuskoormaga.