Üheksa muinasjuttu, kaks üle selle ja veel üks pealekauba Josef Čapekilt

Karel Čapeki teos „Üheksa muinasjuttu, kaks üle selle ja veel üks pealekauba Josef Čapekilt“ on vaimukas ja mitmekihiline kogumik, kus muinasjutuvorm saab uue tähenduse. Need pole traditsioonilised rahvajutud, vaid pigem täiskasvanuliku varjundiga lood, mis kasutavad lastekirjandusele omast keelt ja struktuuri ühiskonnakriitiliste ja filosoofiliste mõtiskluste esitamiseks. Autor pöörab tüüpilised muinasjutumotiivid pea peale, lastes esile kerkida iseäralike tegelaste, ootamatute sündmuste ja vaimukate lahendustega olukordadel, mis peegeldavad argielu, ebaõiglust ja inimloomuse vastuolusid.

Jutustused toovad lugejani nii kuningaid ja vargaid kui ka ausaid lihtsaid inimesi, kelle motiivid ja valikud ei ole sugugi üheselt mõistetavad. Igas loos on äratuntav Čapekile omane iroonia, samas ka sügav humaanne tunnetus. Lugejat ei juhatata moraalsete tõdemusteni otseteed pidi, vaid lastakse tal ise järeldused teha. Tekstides peitub ühiskonnateemaline kriitika, kuid see on varjutatud muinasjutulise absurdi ja kujundi taha. Kogumiku lõpetab Josef Čapeki kirjutatud muinasjutt, mis täiendab vendade loomingulist dialoogi ja toob sisse veidi erineva, visuaalsemalt kujundlikuma vaatenurga.

Karel Čapek (1890–1938) oli tšehhi kirjanik, esseist ja näitekirjanik, keda peetakse üheks 20. sajandi Euroopa kirjanduse mõjukamaks hääleks. Tema looming ulatub poliitilistest romaanidest ulmeni, kuid läbivaks jääb alati eetiliste ja ühiskondlike teemade käsitlemine isikupärase irooniaga. Vend Josef Čapek, kes oli kunstnik ja kirjanik, toetas Karli tööd illustraatorina ja kaasautorina, andes tema tekstidele visuaalset täiendust ja stilistilist nüanssi. Koos moodustasid nad unikaalse loomingulise tandemi, mille jälg jääb nähtavaks ka käesolevas muinasjutukogus.