Hordubal. Meteoor

Karel Čapeki teos „Hordubal. Meteoor“ koondab kaks tema lühiromaani, milles avaneb inimpsüühika keerukus ja elu näiliselt tavapäraste olude taga peituvad pinged. „Hordubal“ räägib talumehest, kes naaseb pärast pikka eemalolekut kodukohta ning avastab, et elu seal pole enam endine. Naise võõrandumine ja uued suhted viivad dramaatiliste arenguteni, kus lihtsate inimeste argielu osutub traagiliste sündmuste allikaks. „Meteoor“ seevastu toob lugeja ette pealtnäha juhusliku, kuid tähendusliku episoodi, mis sunnib tegelasi ja lugejat mõtlema inimelu hapruse, saatuse ja juhuse üle.

Mõlemale loole on omane Čapekile iseloomulik psühholoogiline sügavus ja oskus näha suurt väikestes elusituatsioonides. Tema tegelased on lihtsad inimesed, kuid nende sisemised valikud, kahtlused ja tunded avavad laiemalt inimliku olemuse mitmetähenduslikkust. Autor ei otsi oma lugudes sensatsiooni, vaid toob esile argiolukordades peituva traagika ja väärikuse. Seeläbi muutuvad lood omamoodi peegliks, kus lugeja saab ära tunda üldinimlikke püüdlusi ja hirme. „Hordubal. Meteoor“ kuulub tema neli lühiromaani hõlmavasse sarja, mis moodustab olulise osa autori loomingust.

Karel Čapek (1890–1938) oli tšehhi kirjanik, esseist ja ajakirjanik, keda peetakse 20. sajandi Euroopa kirjanduse üheks olulisemaks mõtlejaks. Ta on tuntud kui autor, kes tõi kirjandusse sõna „robot“ oma näidendiga „R.U.R.“ ning arutles loomingus korduvalt inimese, tehnoloogia ja eetika üle. Tema proosa, sealhulgas lühiromaanid, keskendus inimloomuse uurimisele ja eksistentsiaalsetele küsimustele. „Hordubal. Meteoor“ esindab tema psühholoogilisemat ja intiimsemat külge, tuues esile autori oskuse siduda lihtsad lood sügava filosoofilise ja humanistliku tähendusega.