Travesteerit olemine: 1989-2002
Travesteerit olemine: 1989-2002
Järeletulemise võimalusi ei õnnestunud laadida
- Seisukord: Uus
- Märkused:
- Kalle Kamenik | 2024
- 91 lk | Pehmekaaneline | 140 x 200 mm
- ISBN: 9789916425220
- Keel: eestikeelne
Luulekogu koondab tekste, mille telg on „travesteerit olemine” – rollivahetus, näivuse ja enesekohasuse pingeväli. Teos liigub märkmetest terviktunnetuseni ja hoiab fookust olukordadel, kus mina astub kord pealtvaataja, kord osaleja rolli. Luuletused on lühikesed ja kompositsioonis vahelduvad rahuliku jutluse ja terava katkestuse rütmid. Kujuneb vaatepunkt, kus argised ruumid, liikumisteed ja häälte kordused moodustavad lugejale jälgitava kaardi: pilt nimetamistest, mis panevad paika sammu ja jätavad järele mõttepausi. Tekst ei tee suuri üldistusi ega otsi moraalset ülevaadet; see nimetab teo, jätab kõrvu vastukaja ja liigub edasi. Nii püsib liin selge: stseen, sõna, paus, nihe.
Raamat on üles ehitatud tsüklitena. Ühes tsüklis tõuseb esiplaanile mask ja selle alt kuuldu; teises tsüklis vaadeldakse ruumi, mille sees hääled korduvad ja tühjenevad; kolmandas nihkub tähelepanu suhtluse kokkulepetele, mille lihtsus teeb nähtavaks rollivahetuse töökorra. Keeleliselt on tekst lakooniline, mis loob lugejale ruumi rütmi hoida: lühike lause, napp nimetus, asjade rahulik järjestus. Kujund jääb lähedale käigule ja esemele, vältides kirjandusliku uhkuse venitamist. Luuletused töötavad ka eraldi, ent tekivad sidemed, kui neid lugeda reas: kordused, mis vahetavad tähendust; nimed, mis muutuvad kohanimeks; roll, mis läheb üle kuulamise tööks. Sellest kasvab tervik, mida saab lugeda kas tsükli kaupa või juhusliku avamise põhimõttel.
Kalle Kamenik ilmub lugeja ette debüütluulekoguna ja et see oli autori pikaajaline soov, mis jõudis teoks. Väljaandja on väike kirjastaja ning teos paigutub nüüdisluule väljale, kus tekst ei otsi esinduslikku positsiooni, vaid pakkub proovimise viisi: kuidas nimetada roll, kuidas hoida lauset lühikesena, kuidas lasta kordusel tähendust vahetada. Nii annab autor lugejale meetodi, mitte loosungi, ja jätab teksti järel kuulata, kuidas hääl ja ruum selgitavad teineteist.
