Romeo, Julia ja õhuhäire

Kalju Saaberi näidend „Romeo, Julia ja õhuhäire“ on teos, mis seob omavahel klassikalise armastusloo motiivid ning sõjajärgse Eesti ühiskonna pingestatud olustiku. Pealkirjas sisalduv viide Shakespeare’i kuulsale tragöödiale on ühtaegu irooniline ja mitmetähenduslik – tegemist ei ole romantilise draama uusversiooniga, vaid pigem selle motiivide kriitilise ümbermõtestamisega kaasaegses kontekstis. Tegevus toimub ajas, mil argielu katkestavad õhuhäirete ulgumine, varjendid ja pidev teadmatus tuleviku ees, ning just sellesse keskkonda paigutab autor oma tegelaste keerulised suhted ja eksistentsiaalsed valikud.

Näidendi keskmes on noored, kes püüavad leida isiklikku vabadust ja tähendust keset ühiskondlikku surveolukorda. Saaber ei kujuta oma tegelasi heroiseeritult ega idealiseeri armastust, vaid toob esile selle hapruse, haavatavuse ja ka moraalse keerukuse, kui inimene peab toimima oludes, mis teda pidevalt piiravad. Dialoogid on lakoonilised ja täis allhoovusi, milles väljendub tegelaste sisemine äng ja pinge. Õhuhäire kui korduv motiiv sümboliseerib nii otsest ohtu kui ka psühholoogilist seisundit – rahutust, katkestusi ja pidevat valmisolekut, mida nõuab elu ettearvamatuses.

Kalju Saaber (1929–2005) oli eesti näitekirjanik, prosaist ja ajakirjanik, kelle looming keskendus sageli tavainimese eetilistele valikutele ühiskonna ootuste ja surve vahel. Tema näidendid käsitlesid keerulisi moraalseid teemasid, ent sageli vaiksel ja psühholoogiliselt täpse kirjutuslaadiga. Saaber oskas ühendada realistliku olustikukujutuse allegoorilise tasandiga, luues niimoodi tekste, mis kõnetasid nii omaaegset publikut kui ka hilisemat lugejat, kes otsib mineviku varjudest inimlikke hääli ja dilemmasid.