Mees, naine ja bernhardiin

Kalju Saaberi lühiproosakogumik „Mees, naine ja bernhardiin“ koondab novelle, mille keskmes on igapäevased olukorrad, mida autor käsitleb tähelepaneliku pilgu ja peene psühholoogilise tajuga. Pealkirjaloos – nagu ka mitmes teises teksti – kerkivad esile inimsuhted, vaiksed pingeväljad ning ootamatud kokkupuutepunktid, mille kaudu avaneb inimese sisemaailm. Koerafiguur, bernhardiin, ei ole loos üksnes tegelane, vaid tähenduslik kujund, mis liidab või lahutab, esindab kodusust või võõristust, olenevalt vaatenurgast. Saaberi jutustused on lakoonilised, kuid sügava sisemise dünaamikaga, rõhutades vaikuse, pilkude ja mõtete varjatud keelt.

Teost iseloomustab kirjandusteaduslikult mõõdetuna impressionistlik laad: meeleolud, argised fragmendid ja keskkonnad loovad atmosfääri, kus sündmused ise on pigem allhoovuseks kui tegevuse kandvaks teljeks. Autor ei suru tegelastele peale moraalseid hinnanguid ega püüa nende tegusid raamida lihtsate seletustega, vaid jätab lugejale vabaduse tõlgendada ja järeldada. Inimsuhete haprus, ootused ja pettumused, vaiksed kaotused ja väiksed lootused ilmnevad mitmes loos nii vaoshoitult, et mõjuvad seda mõjusamalt. Saaberi tekstid ei taotle suurt dramatismi, ent nende mõju kasvab ajapikku, kui esialgu lihtsana näiv olukord saab emotsionaalse või mõttelise sügavuse.

Kalju Saaber oli autor, kelle looming keskendus sageli vaikse vastupanu ja sisemise järjepidevuse temaatikale. Tema proosa käsitleb inimest kui ajas püsijat, kelle maailm võib küll muutuda, ent kelle igapäevased valikud ja tundmused jäävad äratuntavalt püsivaks. „Mees, naine ja bernhardiin“ näitab Saaberit meisterliku vaatluskirjanikuna, kelle huvi on suunatud inimsuhete peentele nüanssidele ja nähtamatutele piiridele, mida me sageli ise tajumata ületame või millele vastu põrkame.