Kahe kodu ballaad

Kalju Saaberi romaan „Kahe kodu ballaad“ uurib inimsaatuste keerdkäike kahe maailmasõja vahelisel ja järgsel ajal, keskendudes kodu ja kuuluvustunde keerukale suhtele muutuvate olude taustal. Lugu liigub ajas edasi ja tagasi, ühendades eesti külaelu traditsioonid ja väljarännanute saatused laiemas ajaloolises raamis. Peategelasteks on inimesed, kes peavad tegema raskeid valikuid – lahkuma kodust, rajama elu võõrsil, naasma või jääma eemal olles truuks oma juurtele. Kodust saab samal ajal nii kindlus kui koorem, ja ballaadilik jutustamislaad rõhutab selle seose lüürilist, ent traagilist alatooni.

Teoses on olulisel kohal vastandused – maa ja linn, minevik ja olevik, traditsioon ja modernsus, unistus ja tegelikkus. Saaberi tegelased on sisemiselt rahutud, sageli kahe elu või kahe identiteedi vahel kõikuva positsiooniga. Tema lauseehitus on rahulik, voolav, kuid sisult tihe, andes edasi ajastule omast vaikset pinget ja alateadlikku igatsust. „Kahe kodu ballaad“ ei keskendu üksikule konfliktile, vaid pigem eksistentsiaalsele rahutusele, mis tuleneb inimese soovist sobituda kohta, kus ta viibib, ning samas jääda truuks sellele, kust ta tuleb. Kodutunne kujuneb millekski, mida ei saa ainult rajada, vaid mille olemasolu tuleb pidevalt uuesti läbi elada.

Kalju Saaber (1929–2002) oli eesti kirjanik ja toimetaja, kelle loomingus põimusid ajalooline kogemus ja sotsiaalne analüüs isikliku vaatlusega. Tema teostes on sageli keskmes väikese inimese lugu suure ajaloo taustal. Saaberi proosa on tuntud oma tasakaalustatud, vahel lausa vaikiva tonaalsuse poolest, milles peitub jõuline mõtte- ja tundesisu. „Kahe kodu ballaad“ esindab tema loomingus liini, kus isiklikust loost saab üldistuslik tähendus ning kodu mõiste laieneb geograafilisest kohast sümboolseks ruumiks, kus inimene iseendaga kohtuda püüab.