Hellase kõrb

Kalju Saaberi romaan „Hellase kõrb“ on mitmekihiline ajalooline jutustus, mille tegevus viib lugeja antiikaja Kreekasse, ajastusse, mil klassikaline maailmapilt hakkas nihkuma uute usundiliste ja filosoofiliste tõlgenduste suunas. Teose keskmes on rändurist peategelane, kes otsib tähendust, tarkust ja rahu maailmas, mida raputavad poliitilised tülid, sisemised konfliktid ja vaimne tühjus. Romaani kulgemise käigus saab Hellas — antiik-Kreeka vaimne ja kultuuriline ruum — metafoorse tähenduse: paigaks, kus inimlik kõrb ei väljendu mitte maastikus, vaid hinges ja mõtlemises. Saaber kujutab kõrbeks muutuvat Hellast kui kultuuri, mis on jõudnud sisemisse kriisi ja vajab uut hingamist.

Tekst liigub aeglaselt ja kaalutletult, arutledes nii tegelaste kui autorihääle kaudu eetiliste, usuliste ja eksistentsiaalsete teemade üle. Lugeja ees rulluvad lahti dialoogid õpetajate ja õpilaste vahel, kõhklused teekonnal, mõtisklused elust, surmast, õiglusest ja tõesest tarkusest. Saaber ei paku kindlaid vastuseid, vaid ehitab üles rahutuks tegev mõtteruumi, kus ränduri teekond ei viigi pelgalt ühest paigast teise, vaid ühelt arusaamalt järgmisele. Kreeka mütoloogia, ajaloolised viited ja filosoofilised mõistukõned segunevad autori kujuteldava maailmaga, mis on küll ajaliselt kauge, kuid olemuslikult kaasaegse lugeja jaoks äratuntav. Maastik, kus liigutakse, on napp ja vaikne, rõhutades sisemise rännaku keskset rolli.

Kalju Saaber (1929–2008) oli eesti proosakirjanik ja esseist, kelle loomingut iseloomustab sügav huvi ajaloo, mütoloogia ja usulise tunnetuse vastu. „Hellase kõrb“ on üks tema mõttetihedamaid ja nõudlikumaid teoseid, mis ühendab ilukirjandusliku vormi filosoofilise sisuga. Romaan kuulub nende teoste hulka, mis ei taotle lugemismugavust ega kiiret lugu, vaid pakuvad aeglast kulgemist ja mõtisklevat süvenemist. Saaber suudab luua teksti, kus ajaloopilt muutub vaimseks maastikuks, ning tema käsitlus Hellasest kui kõrbest mõjub metafoorina, mis laieneb ajas ja ruumis tänapäeva inimeseni.