Kadunud külad. Üheteistkümnes kogu luuletusi

Kalju Lepiku luulekogu „Kadunud külad“ koondab poeedi üheteistkümnenda kogu, mis on ilmunud paguluses Eesti Kirjanike Kooperatiivi vahendusel. Teose pealkiri ja temaatika viitavad kadumisele, hääbumisele ja mälestusele – need on motiivid, mis läbivad kogu kogu. Luuletustes segunevad isiklik kogemus ja rahvuslik lein, eriti seoses kodumaa kaotuse ja küüditamise, sõja ning paguluse mõjuga. Alustav tsükkel „Kuhu jäänud kõik need külad“ ning nimiluuletus „Kadunud külad“ loovad tugeva kujundi hävinenud või hääbuvast paigast, mis on kunagi olnud elav ja tähenduslik. Loodus, ajalugu ja isiklik ruumitaju sulanduvad tervikuks, millele on omane vaikiv valu ja leppimatu mälu.

Järgnevad alajaotused nagu „Roostepunased metsad“ ja „Reekviem trummidele“ kujutavad olemise tumedamaid kihistusi – siit leiab nii surmatunnetust kui ka rahutust ja rahulolematust. Luuletused, mis kannavad pealkirju „Kivisilla vari“ või „Hotell ja sadamad“, viitavad transiitsetele paikadele, mööduvusele ja isoleeritusele. Viimases tsüklis „Kantaadid ja prelüüdid“ kasutab autor muusikalisi kujundeid, mis viitavad eelkõige ajalisusele, korduvusele ja fragmentaarsusele. Lepiku stiil on selles kogus vaoshoitud, kuid intensiivne, vältides liigset emotsionaalsust, kuid jättes alles sisemise pinge ja eksistentsiaalse kaalu. Kõik tekstid on tugevalt seotud eksili tingimuste ja identiteediküsimustega.

Kalju Lepik (1920–1999) kuulus pagulasluule kesksetesse esindajatesse, kelle looming oli tihedalt seotud sõja, kodumaakaotuse ja poliitilise trauma kogemusega. Tema varasemas loomingus oli tunda rahvuslikku ja vastupanuvaimu rõhutavat tooni, kuid ajapikku muutus Lepiku luule üha isiklikumaks ja üldinimlikumaks, säilitades siiski tugeva eetilise selgroo. „Kadunud külad“ esindab tema hilisemat loomeperioodi, kus ta vaatab tagasi – nii elule, ajaloole kui ka kadunud paigale nimega kodumaa. Luuletuste kaudu jätkab Lepik teekonda mälus ja keeles, keeldudes unustamast ja säilitades väärikust keele, sõna ja vaikuse kaudu.