Sonetid

Kalju Kanguri luulekogu „Sonetid“ on vormiliselt range ja temaatiliselt mitmekesine katsetus ühe vanima luulevormi – soneti – võimalustega eesti kirjanduses. Teoses avaldub Kanguri meisterlikkus nii klassikalise värsivormi valdamisel kui ka selle kaasaegseks tõlgendamisel. Sonettide ülesehitus järgib traditsioonilisi reegleid – 14 rida, määratletud riimiskeem ja kindel rütm –, kuid autor kasutab seda vormi, et mõtiskleda ajas kestvate teemade üle nagu armastus, loodus, looming, elu haprus ja inimese koht maailmas. Kujundikeel on tihe, aga mitte ülekoormatud, ning igas luuletuses on tunda vaoshoitud, peaaegu meditatiivset hoiakut.

Sonetivormi distsipliin lubab Kanguril keskenduda iga sõna täpsusele ja kujundi mõjususele. Mõned tekstid kõlavad introspektiivsete mõtisklustena, teised pöörduvad lugeja poole vaikses dialoogis. Sageli kujutatakse loodust kui peeglit inimese sisemaailmale: puud, kivid, tuul ja valgus saavad osaks tundetoonist, mitte lihtsalt kirjeldatavast taustast. Kogumikus leidub ka kultuurilisi ja ajaloolisi vihjeid, mis avardavad luuletuste tähendusvälja, sidudes isikliku laiemate ühiskondlike ja ajaloofilosoofiliste mõttekäikudega. Kanguri sonetid ei püüdle efektsuse poole, vaid toovad esile luule vaikse püsivuse ja keelekaalu tähenduse.

Kalju Kangur (1925–1989) oli poeet, tõlkija ja toimetaja, kelle loomingulist palet iseloomustab sügav keeleline kultuuritaju ja kunstiline täpsus. Ta oli mitmete vene klassikute eesti keelde tooja ning tema enda luulegi peegeldab sageli neid rütme ja kujundikihistusi, mida ta teiste autorite kaudu vahendas. „Sonetid“ märgib Kanguri küpse loominguperioodi saavutust, kus ühenduvad vormiline virtuoossus ja sisuline kaalukus, pakkudes lugejale võimaluse tajuda, kuidas klassikaline vorm võib kõneleda tänapäevases toonis.