Saialillesuvi

Teos on praktikule suunatud käsiraamat, mis koondab õppinud apteekri kogemused ravimtaimedega toimetamisel. Raamat kirjeldab, kuidas inimene valmistab end ette taimede korjamiseks, kuidas ta eristab sarnaseid liike ning kuidas ta seob kasvukoha, lõikeaja ja kuivatamise ühtseks tööjärjeks. Iga peatükk liigub samme pidi: autor nimetab taime, kirjeldab tunnused, osutab korjamisaja ning annab juhised, mille puhul ja millisel kujul abi otsida. Tekst rõhutab tähelepanu ja korra tähtsust: korjaja peab tundma kasvukohta, vältima saastunud alasid, järgima tööriistu ning eristama toore ja valmis droogi. Lugeja leiab tööviisi, mis seab esikohale ohutuse ja järjekindluse ning jätab ruumi märkmetele ja omaenda tähelepanekutele. Mustvalged joonised aitavad looduses liike ära tunda ja seovad nimesõna konkreetse lehe- või õiemustriga.

Raamat ühendab taimelood ja kodused võtted. Autor selgitab, kuidas valmistada teed, leotist, tõmmist, salvi või kompresse ning kuidas valida proportsioonid ja ajad. Käsitlus kordab hoiakut, mille järgi inimene alustab väikesest annusest, jälgib reaktsiooni ja lõpetab, kui tunnus kaob või tegur vahetub. Sõnum on konkreetne: korjaja määrab hulga, märgib kuupäeva, kuivataja hoiab õhu liikumist, hoidja valib kuiva ja pimeduse. Lugeja saab nimekirjad, mis seovad häda ja võtte: külmetus, seedevaevus, nahaärritus, liigesevalu, rahutu uni. Tekst juhib paralleelselt tähelepanu vastunäidustustele ning suhestab loodusravi arsti ja apteegi nõuga. Nii moodustub tööplaan, mille järgi inimene valmistab ette, teostab, säilitab ja teeb vahekokkuvõtte. Raamat õpetab ka ära tundma olukordi, kus ise ei tohi jätkata ning kus tuleb pöörduda spetsialisti poole.

Kogumiku kirjakeel on sirgjooneline ja toetab ülesehitust, kus alus läheb ette ning öeldis paneb tegema. Väljaandja on toonud teksti lugejale lähedale ning hoidnud ühtlast terminikasutust; toimetus on korrastanud nimed ja ladinakeelsed vormid, et vältida segadust sarnaste liikide vahel. Kujundus, jaotus ja joonised toetavad püsivat töövõtet: taim tuleb nähtavale, tunnus saab nime ja võte leiab oma koha. Autorina räägib inimene, kes on talletanud pika praktika ja paneb kirja järjestuse, mis hoiab nii loodust kui lugejat. Raamat sobib riiulisse, kuhu inimene ulatab enne korjamist, pärast korjamist ja kuivatamise käigus; see on teos, mille järgi saab planeerida, proovida ja kanda õpitu edasi järgmisse hooaega.