Kalevipoeg. Eesti rahva eepos

„Kalevipoeg. Eesti rahva eepos“ on Friedrich Reinhold Kreutzwaldi poolt 19. sajandil koostatud ja 1857–1861 esmakordselt trükis avaldatud suurteos, mille eesmärk oli luua eestlastele rahvuseepos. 1975. aastal Eesti Raamatu väljaandel ilmunud väljaanne jätkas selle tähtsa kultuuripärandi levitamist ja tutvustamist. „Kalevipoeg“ ei ole pelgalt poeetiline teos, vaid rahvusliku eneseteadvuse sümbol, mis sidus endasse rahvajuttude ja muistendite ainese ning vormis sellest eepilise terviku. Teose sisuks on muinasaja kangelase, Kalevipoja, teod ja seiklused, milles peegelduvad jõud, julgus, kannatused ja rahva saatus.

Kalevipoja lugudes põimuvad mütoloogilised ja rahvalikud motiivid. Peategelane, Kalevi poeg, kehastab vägilast, kelle rännakud ja katsumused viivad teda läbi raskuste, võitluste ja eksimuste, kuni lõpuks kujuneb tema eluteest traagiline saatus. Eepose teemad ulatuvad võitlustest vaenlastega kuni üleloomulike jõudude ja saatuslike vandenõudeni, peegeldades samal ajal eestlaste muistset maailmapilti ja väärtusi. Teos on korraga nii rahvuslik muistendikogu kui ka universaalsete küsimuste – vabaduse, õigluse ja inimese piiratuse – poeetiline väljendus.

Friedrich Reinhold Kreutzwald (1803–1882), kes kasutas varasemate kogujate, eriti Friedrich Robert Faehlmanni materjale, seadis oma põhiülesandeks rahvustunde tõstmise ja eestlastele oma kangelasliku mineviku andmise. „Kalevipoeg“ kujunes 19. sajandi rahvusliku ärkamise oluliseks tugisambaks, millest ammutati eeskuju ja julgust. Kreutzwald ei loonud pelgalt kirjandusteost, vaid rahvusliku enesemääratluse sümboli, mille mõju on säilinud tänaseni. Eepos on jäänud eesti kultuuri üheks keskseks aluseks, mida loetakse ja tõlgendatakse ikka uuesti, et mõista nii minevikku kui ka eestlaste identiteeti.