Kalevipoeg

„Kalevipoeg“ on eesti rahvuseepos, mille algversiooni pani kirjalikku vormi Friedrich Reinhold Kreutzwald 19. sajandi keskel. 1998. aastal ilmunud Athena kirjastuse väljaanne pakub lugejale seda tähtteost kaasaegses kujunduses, säilitades samas eeposele omase müütilise ja arhailise keelelise atmosfääri. Teos põhineb muistsetel regivärsilistel rahvalauludel ning toob esile eesti rahva maailmapildi, väärtused ja kujutlused kangelaslikkusest, saatusest ja võitlusest. Peategelane Kalevipoeg, kes on Kalevi ja Linda poeg, rändab läbi laia ilma, võitleb vaenlastega, loob korda ning satub lõpuks ise traagilisse keerdkäiku, mis seab teda valvama põrguväravaid.

Eepos jaguneb kahekümne viieks loosse, milles põimuvad müüdid, pärimused, muistendid ja rahva suuline folkloor. Kalevipoja teekond ei ole pelgalt seiklus, vaid kujutab ka sisemist küpsemist ning eesti rahva kangelasideaali kristalliseerumist. Lugejale avaneb maailm, kus inimlik ja üleloomulik on läbi põimunud: metsaelanikud, vanapaganad, võlurid ja sõdalased eksisteerivad ühes reaalsuses, mida kannavad edasi luuleline keel ja korduvad motiivid. Kalevipoja isiku ümber moodustub kujundlik pilt rahva iseloomust ja lootustest, samas kui tema traagiline lõpp heidab varju kogu eepose lõppmeeleolule.

Friedrich Reinhold Kreutzwald (1803–1882) oli arsti haridusega kirjanik, rahvavalgustaja ja üks eesti rahvusliku ärkamise keskseid tegelasi. Ta täiendas ja stiliseeris eepost oma ajastu rahvustunnetuse vaimus, luues sellest rahvuse identiteedi tugisamba. Kreutzwaldi töö ei olnud pelgalt rahvaluule kogumine, vaid ka selle loomine ja süstematiseerimine kirjandusliku tervikuna. Tema „Kalevipoeg“ on tõlgitud mitmetesse keeltesse ja jäänud oluliseks sümboliks eesti kirjanduse ja kultuuri ajaloos.