Kalevala

„Kalevala” on soome rahvuseepos, mis põhineb rahvaluulel ja mille pani kirjanduslikku vormi Elias Lönnrot 19. sajandil. 1958. aastal Eesti Riikliku Kirjastuse väljaandel ilmunud eestikeelne tõlge esindab klassikalist lähenemist, säilitades teose poeetilise rütmi ja muusikalise keele. Tegu on ulatusliku regivärsilise teosega, milles põimuvad muistendid, laulud ja müüdid, moodustades tervikliku eepilise narratiivi. Keskseteks tegelasteks on Väinämöinen, Ilmarinen ja Lemminkäinen – müütilised kangelased, kelle kaudu avanevad loomislood, seiklused, võitlused ja armastuseotsingud.

Eepos koosneb viiekümnest runost, milles liikuv tegevus viib lugeja läbi kalevalalaste ja nende vastaste, pohjalaste, maailma. Lood on sageli allegoorilised ja täis loodusmütoloogiat, sümboleid ja arhetüüpe. Väinämöinen on tark laulik ja nõid, Ilmarinen taevase sepa kehastus ning Lemminkäinen seiklev armastaja ja sõdalane – kõik nad kehastavad erinevaid väärtusi ja maailma kogemise viise. Eepos ei ole pelgalt muistne jutustus, vaid ka identiteedi väljendus, mille kaudu loodi ja kinnistati soome rahvustunnet. Eesti tõlge toob need motiivid lugejani keelelises vormis, mis on ühtaegu kohalik ja originaalile truu, pakkudes võimalust kogeda suulise pärimuse rütmilist ja kordavat iseloomu.

„Kalevala” on jätnud sügava jälje mitte ainult Soome, vaid ka Eesti kultuuri ja kirjandusse. Selle tõlked, lavatõlgendused ja motiivid on leidnud koha nii rahvustunnetuse kui ka kunstilise väljenduse vallas. 1958. aasta väljaanne on osa sellest kultuurisillast, mille kaudu „Kalevala” ideed ja maailm jõudsid eesti lugejani, mõjutades mitut põlvkonda ja pakkudes jätkuvalt ainest uurimiseks, tõlgendamiseks ning ka esteetiliseks kogemiseks.