Eneseirooniline armastaja

Kalev Kesküla luulekogu „Eneseirooniline armastaja“ esindab 1990. aastate alguse eesti luules ilmnenud isiklikumat ja vabamat tooni, kus autorid otsisid väljendust indiviidi tunnetele ja identiteedile murdelisel ajaperioodil. Kogumiku luuletustes põimuvad armastus, iroonia ja argielu tähelepanekud, moodustades teravmeelse ja introspektiivse terviku. Kesküla lähenemine armastusele on teadlikult kahemõtteline – tundeline ja samas distantseeritud, kujundlik, ent samal ajal otsekohene. Pealkirjas sisalduv „eneseiroonia“ ei tähenda emotsioonide naeruvääristamist, vaid pigem katset hoida tunnetest kõneldes ausust ja mõõdukust.

Tekstid varieeruvad tonaalsuselt ja rütmilt, ulatudes meditatiivsetest sisekaemustest kuni peaaegu kõnekeelsete mõtisklusteni, milles autor vaatleb suhteid, igapäevaelu ja vaimset seisundit ühiskondlikus muutuste ajas. Paljudes luuletustes on tunda 1980. aastate lõpule ja 1990. aastate algusele iseloomulikku pinget: soov väljendada end vabalt ja samas tunnetada, et vanad vormid ei kanna enam. Armastust ei käsitleta Kesküla luules kui püsivat seisundit, vaid pigem kui protsessi – emotsionaalset ja keelelist otsingut, kusjuures keelel on sageli suurem jõud kui sündmustel endil. Autor mängib sõnadega, ent ei kaota seejuures sisemist tõsidust.

Kalev Kesküla (1959–2010) oli eesti kirjanik, kriitik ja ajakirjanik, kes tegutses viljakalt kirjandusväljal nii autorina kui arvustajana. Tema luule on mõtlev ja keeleliselt tundlik, sageli filosoofilise alatooniga, ent mitte raskepärane. „Eneseirooniline armastaja“ oli üks tema varasemaid kogumikke, kus avalduvad juba hilisemale loomingule iseloomulikud teemad: eneserefleksioon, elu ja keele vaheline pinge ning kultuuriline tundlikkus. See luulekogu märgib ka noore intellektuaali hääle esiletõusu ajal, mil eesti kultuur oli uue eneseotsingu lävel.