Aeg rannal

Kalev Kesküla luulekogu “Aeg rannal” on tema teine värsiraamat, mis ilmus 1988. aastal. Teoses uurib autor inimese ja keskkonna vahelist suhet, käsitledes eksistentsiaalseid ja eetilisi küsimusi. Luuletuste kaudu kerkivad esile teemad, mis seostuvad ajaga, looduse pideva liikumisega ja inimese koha otsimisega selles muutlikus maailmas. Ranna kujund muutub kord puhastumise, kord piirituse ja avaruse sümboliks, mis peegeldab nii isiklikke sisemisi seisundeid kui ka laiemat filosoofilist mõtisklust elu ja eksistentsi üle. Nii saab kogust ühtaegu intiimne ja üldistuslik tunnistus oma aja tunnetusest.

Luulekogus kohtuvad looduse ja inimese piirjooned, rõhutades seda, kuidas looduslik ruum ja inimese sisemine maailm on vastastikku seotud. Rand, meri, liiv ja vesi on korduvad motiivid, mille kaudu avatakse nii rahu ja harmoonia kui ka ärevuse ja ebakindluse kogemust. Eksistentsiaalne pingestatus väljendub luuletustes küsimustes inimese eesmärkide ja moraalsete valikute kohta. Kesküla luule on ühtaegu vaoshoitud ja süvitsi minev, pakkudes lugejale võimalust peegeldada omaenda kogemusi ja leida nende kaudu äratundmist. Kogu kujuneb niimoodi meditatiivseks dialoogiks inimese ja teda ümbritseva maailmaga.

Kalev Kesküla (1959–2010) oli eesti kirjanik, luuletaja, tõlkija ja kirjanduskriitik. Ta debüteeris luuletajana 1986. aastal koguga “Karjed kaevust”, millele järgnes “Aeg rannal”. Hiljem kujunes Keskülast tuntud prosaist ja esseist, kelle loomingus olid olulisel kohal nii eesti kui ka maailmakirjanduse vahendamine, kultuurikriitika ja tõlketöö. Tema esseistikat ja kriitikat hinnati selge mõtte ja terava pilgu tõttu. Kesküla tegevus oli mitmekülgne – lisaks oma loomingule panustas ta oluliselt eesti kirjanduse vahendamisse ja mõtestamisse, olles üks olulisemaid 1990. aastate ja 2000. aastate kirjanduskriitikuid Eestis.