Kalahari masinakirjakool meestele

„Kalahari masinakirjakool meestele“ on omanäoline ja žanriülese iseloomuga teos, mis ühendab eneseiroonilise huumori, elutarkuse ja novelliliku vormi. Raamatu pealkiri viitab küll konkreetsele ja veidrale paigale – Kalahari kõrbes asuvale masinakirjakoolile –, ent tekstis endas laieneb see tähenduslikuks kujundiks, mille kaudu käsitletakse mehelikkust, enesekehtestamist, muutumist ja ebaõnnestumist. Teose keskmeks ei ole niivõrd konkreetne tegevustik, vaid mõtteline ruum, kus erinevad tegelased – mehed eri eluetappidest ja iseloomudega – püüavad leida mõtet, kuuluvust või isegi lunastust.

Lood on sageli grotesksed, absurdi ja melanhoolia piiril, sisaldades teravmeelseid tähelepanekuid inimsuhete, tööelu ja isikliku väärikuse kohta. Masinakirjakooli motiiv kordub erinevates variatsioonides, olgu see siis koht, kuhu mehed satuvad vabatahtlikult või kuhu nad paigutatakse millegi tõttu, mida nad on või pole teinud. Huumor ei ole üksnes lõbus, vaid sageli ambivalentne – tekib tunne, et naerda tuleb mille üle, mis on ka tõsine. Samal ajal annab autor oma tegelastele ruumi olla haprad, kohmetud, vahel lausa tragikoomilised, ilma et neid naeruvääristataks. Iga lugu avab killukese mehelikkuse rollidest, ootustest ja identiteedikriisidest nüüdisühiskonnas.

Raamatu autor on anonüümne või vähemalt kirjastuse poolt esiletõstetult identifitseerimata, mis lisab teosele müstikat ja lubab seda tõlgendada laiemalt kui lihtsalt ühe kirjutaja eneseväljendust. „Kalahari masinakirjakool meestele“ on ühtaegu terane ja poeetiline sissevaade maskuliinsuse nihkumistesse ning seda toetab keeleline leidlikkus, mis loob eripärase, kordumatult tasakaalustava teksti. Teos sobib lugejale, kes otsib kirjandusest mängulisust, sisemist irooniat ning sügavamat mõtisklust tänapäeva inimliku olukorra üle.