Vesi minu veskile. Videvikulood

Kaie Bergmanni raamat „Vesi minu veskile. Videvikulood“ ilmus 2017. aastal kirjastuse Rajakaar väljaandel. See on autori teine teos, järg raamatule „Ära veni, vanaema!“ (2016), mis sisaldas kolme lühijuttu. Uues kogumikus on kaks pikemat lugu – „Vesi minu veskile“ ja „Täna on pühapäev“. Mõlemad on kirjutatud lihtsas ja vahetus stiilis, kus olulisel kohal on isiklik kogemus, soe huumor ja eluoluline täpsus. Raamat on osa Bergmanni kavatsusest talletada ja jagada nii oma fantaasiast kantud lugusid kui ka mälestusi, mis seovad lugejat kohaliku elu ja ajalooga.

„Vesi minu veskile“ on täielikult fantaasial põhinev jutustus, mille loomisel on autor kasutanud ajaloolisi allikaid ja juurde uuritud fakte. See pakub kujutluslikku rännakut minevikku, kus tegelikkus ja väljamõeldis põimuvad. Vastukaaluks sellele on „Täna on pühapäev“ pigem mälestuslugu. Selles kirjeldab autor oma lapsepõlve- ja kooliaastaid, meenutab koorilaulu, ansambleid, töökohti ja kunagisi naabreid. Tekst on aus ja isiklik, kajastades nii rõõme kui ka eksimusi. Nende kahe loo kooslus loob terviku, kus lugeja kohtub ühelt poolt fantaasiaga ja teiselt poolt elulise aususega.

Kaie Bergmann alustas kirjutamist hilisemas eas ning on pärit Vigala kandist, mille elu ja inimesi ta sageli oma juttudes kajastab. Tema loomingus on oluline koht kogukonna mälul, kohalikel inimestel ja sündmustel, mida autor jäädvustab nii kirjanduslikus vormis kui ka huumoriga põimitud meenutustes. „Vesi minu veskile. Videvikulood“ kinnitab Bergmanni soovi jätkata oma kodukoha ja isikliku elu lugude talletamist, andes neile kirjandusliku kuju, mis on ühtaegu mälestuslik ja meelelahutuslik.