Eesti tuuleveskite lugu

Kaido Haageni teos „Eesti tuuleveskite lugu“ on põhjalik sissevaade Eesti maa-arhitektuuri ja kultuuripärandi olulisse, kuid üha haruldasemaks jäävasse nähtusesse – tuuleveskitesse. Autor käsitleb tuuleveskite arengut ja levikut alates nende ilmumisest Eesti aladele kuni hääbumiseni 20. sajandi teisel poolel. Veskid ei olnud pelgalt tehnilised rajatised, vaid mängisid olulist rolli talumajanduses ning olid sageli piirkondliku identiteedi kandjad. Haagen toob esile erinevad veskitüübid – hollandi ja pukktuulikud –, kirjeldades nende ehituslikke eripärasid, funktsioneerimist ja ajaloos mängitud rolli. Läbi arhiivimaterjalide, vanade fotode ja kohapealsete uurimuste taastab ta veskikultuuri ruumilise ja ajaloolise tausta.

Lisaks tehnilisele ja arhitektuurilisele vaatele keskendub raamat ka inimeste lugudele: veskimeistritele, peredele ja kogukondadele, kelle elu ja töö olid veskitega otseselt seotud. Haagen kaardistab allesjäänud veskid ning kirjeldab nende säilitamise või lagunemise lugusid, tuues esile kohalike inimeste pingutusi ja mälestusi. Teos ei keskendu ainult tuulikute hiilgeaegadele, vaid uurib ka nende taandumist – kuidas industrialiseerimine ja põllumajanduse ümberkorraldused tõrjusid nad esmalt tahaplaanile ning seejärel unustusse. Selles peitub ka laiem küsimus kultuuripärandi hoidmisest ja selle tähendusest tänapäevases elukeskkonnas.

Kaido Haagen on Eesti fotograaf ja arhitektuuripärandi uurija, kes on tuntud oma pühendumuse poolest ajaloolise ruumi jäädvustamisele ja tutvustamisele. Tema varasem looming hõlmab mitmeid väljaandeid, mis käsitlevad Eesti ehituspärandit ning loodusmaastikke. „Eesti tuuleveskite lugu“ seob dokumentaalfotograafia, kohaliku ajaloo ja ehituspärandi käsitluse ühtseks tervikuks, pakkudes haruldast võimalust mõista, kuidas tuulikud kujundasid nii maastikku kui ka kogukondlikku mälu. Tegemist on ühtaegu ajaloo ja visuaalse kultuuri raamatuga, mis jäädvustab osa Eesti kaduvast materjalsest identiteedist.