Vene veri

Kai Aareleidi „Vene veri“ on poeetiline ja peenetundeline proosateos, mis liigub kahe ajakihi vahel: ühelt poolt lähimineviku Peterburi argireaalsuses, teiselt poolt mälestuste ja kirjanduslike peegelduste maailmas. Loo minategelane – eestlannast jutustaja – leiab end mitmeks aastaks linnast, mille ajalugu, esteetika ja atmosfäär teda küll lummavad, ent mille taustal hakkab pinnale kerkima ka tema perekonnalugu. See on lugu, mida ta on seni hoidnud tahaplaanil, ent mille jäänused ja mõjud tungivad esile läbi kirjade, mälestuste ja vaikimiste.

Romaan on üles ehitatud kui fragmentaarium – killuline, ent tundlikult terviklik vorm, mis sobib hästi teose sisulise teljega: identiteediotsing, kuuluvus, mäletamine ja unustamine. Kirjad vaaremale, kaudsed vihjed perekondlikule päritolule ning autori mõtisklused seovad individuaalse kogemuse laiemasse kultuurilisse ja ajaloolisse konteksti. Peterburi, linn, mis pole kunagi olnud päriselt oma, saab metafooriks võõruse ja kuuluvuse vahelisele pingele. Samal ajal on lugu ka rännak inimeseks olemise sisemisse ruumi – otsingusse, mille siht jääbki võib-olla lõpuni määratlemata.

Kai Aareleid (snd 1972) on hariduselt dramaturg, kes on tuntud nii prosaisti, toimetaja kui ka tõlkijana. „Vene veri“ oli tema esimene proosaraamat, mis tõi kirjandusellu uue hääle – vaikse, tähelepaneliku, kujundirohke ja isiklikult haavatava. Tema stiil on tundlik, rütmistatud ning sügavalt sissepoole suunatud. Aareleid ei anna lihtsaid vastuseid, vaid avab ruumi küsitlemiseks ja kogemiseks. „Vene veri“ tähistab autori debüüti, mis lõi aluse tema hilisemale tuntusele kaasaegse eesti kirjanduse isikupärase ja läbimõeldud kirjutajana.