Prohvet

„Prohvet“ on Kahlil Gibrani tuntuim teos, millele on omistatud vaimse ja filosoofilise käsiraamatu tähendus. Raamat on kirjutatud poeetilises vormis ning koosneb lühikestest mõtisklustest, mis käsitlevad inimese elu põhiteemasid – armastust, tööd, vabadust, rõõmu ja kurbust, abielu, lapsi ja surma. Teose keskmes on prohvet Almustafa, kes enne kodulinna naasmist jagab oma õpetusi inimestele, kes on teda kuulama tulnud. Raamatu sõnumid on ajatud, pakkudes lugejale korraga nii lohutust kui ka äratundmist, ning seetõttu on see pälvinud üleilmse tuntuse ja tõlgitud kümnetesse keeltesse.

Teos ei anna otseseid juhiseid ega õpetusi, vaid kõneleb poeetiliste kujundite ja sügavate mõtteterade kaudu. „Prohvet“ on korraga lüüriline ja meditatsiooniline, julgustades lugejat peatuma ning süvenema igasse teemasse eraldi. Seda loetakse sageli aeglaselt, vahel isegi päevikulaadselt, kus iga peatükk pakub iseseisvat arutlust elu ja inimsuhete üle. Seetõttu on teos leidnud koha nii ilukirjanduse, filosoofia kui ka vaimse kirjanduse riiulitel, olles püsivalt aktuaalne pea sajand pärast oma esmailmumist.

Kahlil Gibran (1883–1931) oli Liibanoni päritolu kirjanik, kunstnik ja filosoof, kes elas suure osa oma elust Ameerika Ühendriikides. Tema looming ühendab idamaist mõtteviisi ja lääne kirjandustraditsioone, mille tulemusel sündis unikaalne poeetiline stiil. Lisaks „Prohvetile“ avaldas ta mitmeid teisi teoseid, kuid just see raamat tõi talle rahvusvahelise kuulsuse. Gibrani töödes põimuvad müstika, religioossed mõtisklused ja humanistlik maailmavaade, mis on puudutanud põlvkondi üle kogu maailma.