Kahe viimase aastakümne eesti pagulaskirjandus. Metoodika vahend

„Kahe viimase aastakümne eesti pagulaskirjandus. Metoodika vahend“ on ülevaatlik käsitlus, mille eesmärk on anda süsteemne pilt väliseesti kirjanduse arengust 1960.–1980. aastatel. Tegemist on metoodilise abivahendiga, mis koondab teadmisi ja suuniseid kirjandusõppeks, pakkudes ülevaadet paguluses loodud teostest, nende sisust ja tähtsusest kultuurilises kontekstis. Väljaanne on koostatud kultuurilise haridustöö toetamiseks ning see sobib kasutamiseks koolides ja huviringides, kus sooviti tutvustada laiemalt eesti diasporaa loomingut. Fookuses on nii kirjanduslikud žanrid kui ka nende kujunemise taust.

Raamatus käsitletakse paguluses ilmunud luulet, proosat ja draamat, samuti memuaare ja esseistikat. Vaatluse alla tulevad eri autorid, nende loomingulised eripärad ja peamised teemad, mis eesti pagulaskirjandust iseloomustasid. Eraldi tuuakse esile teoste ajalooline ja kultuuriline taust, mis on seotud lahkumise ja välismaal elamise kogemusega. Pagulaskirjandus kajastas sageli mälestusi kodumaast, identiteedi küsimusi, rahvuslikke püüdlusi ning kohanemist uute ühiskondadega. Lisaks pakub väljaanne metoodilisi soovitusi, kuidas seda ainest õpetuses ja kirjandusõppes rakendada, sidudes teoreetilise ülevaate praktiliste arutelude ja lugemissoovitustega.

„Kahe viimase aastakümne eesti pagulaskirjandus“ on kollektiivne töö, mis toob kokku kirjandusteadlaste ja kultuuritöötajate käsitlused. Autorid annavad tasakaalustatud pildi väliseesti kirjanduse mitmekesisusest ja näitavad, et tegemist ei ole pelgalt marginaalse nähtusega, vaid olulise osaga eesti kirjanduse tervikust. Väljaanne rõhutab, et pagulaskirjanike teosed ei olnud vaid isiklikud mälestused, vaid kandsid laiemat kultuurilist ja ajaloolist rolli, hoides elus eesti keelt ja kirjandust väljaspool kodumaad. Nõnda on raamat väärtuslik käsiraamat nii õppetöös kui ka eesti kirjandusloo mõtestamisel.