Vaba tõus

Kadri Kõusaare romaan „Vaba tõus“ käsitleb elu ja surma piiril tasakaalutlemist ning peategelase sisemist võitlust. Loo keskmes on inimene, kelle elukaaslase enesetapp on jätnud ta eksistentsiaalsesse tühjusesse. Ta tunneb end võõrana, võimetuna elu nautima ning teda valdab irratsionaalne, ent kõikjal kohalolev hirm surma ees. Autor kirjeldab seda seisundit kui depressiivset selgeolekut – seisundit, kus kõik on selge ja teadlik, kuid just seetõttu ka lootusetult valus ja tühine. Romaan ei paku lihtsaid vastuseid, vaid uurib piiripealseid kogemusi ja inimese psüühika varjatud kihte.

„Vabas tõusus“ on võimalik kõik – kuid ainult neile, kes seda väärivad. See mõte avab loo olemuse: tegemist on hoiatusromaaniga, mis mitte ei paku lahendusi, vaid seab lugeja silmitsi eksistentsiaalsete küsimustega. Teose sisemine pinge tuleneb peategelase pidevast kõikumisest elu ja surma vahel, tema hirmust ja samas kummalisest tõmbest surma poole. Kõusaar mängib teadlikult paradoksidega: kas suremine on oskus, mida omavad vaid ülimad, või on see kõigile paratamatu? Kas elu mõte peitub alles siis, kui ollakse valmis loobuma? Romaan peegeldab tugevalt eksistentsialistlikke mõjutusi ning seob need kaasaegse inimese sisemiste otsingutega.

Kadri Kõusaar (sündinud 1980) on eesti kirjanik, filmirežissöör ja ajakirjanik. Tema loomingut iseloomustab julgus käsitleda provokatiivseid teemasid ja siduda neid psühholoogilise ning filosoofilise sügavusega. Kõusaar debüteeris romaaniga „Ego“ ning on lisaks kirjandusele tuntud ka oma filmidega, mis on pälvinud rahvusvahelist tähelepanu. „Vaba tõus“ on tema teine romaan, mille kirjanduslikud mõjutajad ulatuvad Michel Houellebecqi, Albert Camus’, Fernando Pessoa ja Astrid Lindgreni loominguni. Nii kinnitab autor end mõtleva ja piire kompava kirjanikuna, kelle teosed kutsuvad lugejat kaasa mõtlema elu põhiküsimuste üle.