Ego

Kõusaare esikromaan „Ego” on tekst, mis seob endas nii elu- kui keeletundlikkuse ning ületab žanrilisi piire. Lugu räägib ühe romaani sünnist ja samas ka elu pidevast liikumisest, kus püüeldakse millegi tabamatu poole. Teos toob lugeja ette dramaatilised suhted ja eksootilised paigad, aga samavõrd ka argised ja inimlikud kogemused, mis vahelduvad kujundliku ja vaimuka mõistujutuga. Raamatus avanevad erinevate ühiskonnakihtide olemused, peegeldades nii lokaalset olustikku kui laiemat kultuuriruumi. Selles loos on peidus pidev liikumisiha, mis võib ühtaegu iseloomustada nii vaba rändurit kui ka oma kehasse aheldatut.

Romaani eripäraks on tugev kujundlikkus ja mitmekihiline stiil, mis toob esile nii groteskse kui ka siira poole inimeste elust. Maskide ja rollide taga ilmuvad välja inimlikud pärisnäod, mis muudavad lugemise emotsionaalselt pingeliseks ja intellektuaalselt köitvaks. „Ego” ei piirdu pelgalt loo jutustamisega, vaid muutub justkui aruteluks kirjanduse enese üle – kuidas tekst sünnib ja mida lugeja selle protsessi käigus kogeb. Teos on samal ajal seikluslik ja peegelduv, täis ootamatuid mõttepöördeid ja särtsakaid tähelepanekuid, mis kõnetavad nii ideede otsijaid kui ka neid, kes hindavad elulist ja vahetut kogemust.

Kadri Kõusaar (sündinud 1980) on eesti kirjanik, filmirežissöör ja ajakirjanik. Ta on õppinud Tartu Ülikoolis hispaania keelt ja kirjandust ning töötanud eri väljaannetes. Lisaks kirjandusele on ta tuntud ka oma filmiloomingu poolest, näiteks on ta lavastanud filme „Magnus”, „Kohtumõistja” ja „Kõrb”. Tema loomingule on iseloomulik julgus käsitleda ühiskondlikult tundlikke ja vastuolulisi teemasid, samuti oskus siduda isiklik ja universaalne kogemus. Kõusaar on korduvalt pälvinud tähelepanu nii Eestis kui ka rahvusvahelisel areenil, tuues oma töödesse ühtaegu terava pilgu ja poeetilise väljenduslaadi.