Tulbipuu

Käbi Laretei romaan Tulbipuu on introspektiivne ja poeetiline teos, milles pianistist jutustaja vaatleb oma elu ning loomeprotsessi läbi mälupiltide ja helide. Raamatu algus toob lugeja otse lavale – muusik on kontserdil, ent hetkeks kaotab ajataju ja libiseb mälestusse, mis viib ta vanasse lossi. See koht, kord lapsepõlve ja kord unenäo ruum, sümboliseerib nii mineviku sidet kui sisemist ilmapilti. Muusika muutub sillaelemendiks, mis ühendab elatud elu, kunstilise kirglikkuse ja eneseotsingu. Laretei jutustuses on muusika ja mälu omavahel lahutamatud: iga noot on mälestus, iga paus on küsimus identiteedi ja kuuluvuse kohta.

Tulbipuu ei ole traditsiooniline romaan, vaid pigem mälestuslike katkendite ja sisemonoloogide kogum, kus piir tegelikkuse ja kujutluse vahel hajub. Pianisti elu peegeldub nii lavatagustes hetkedes kui suhetes inimestega, kes on tema elus olulised olnud. Teos kõneleb üksindusest, loojaisiku pingest ja vajadusest mõista omaenda sisemaailma. Laretei oskab sõnadega edasi anda muusikalist tunnetust – tema tekst on rütmiline, hingestatud ja tundlik, täis helisid ja vaikust, mis moodustavad elust orkestreeritud terviku. See on raamat inimese sisemisest kasvamisest ja mälu kaudu toimuva enese taasleidmise protsessist.

Käbi Laretei oli rahvusvaheliselt tunnustatud pianist, kes kasvas üles Eestis, kuid veetis suure osa oma elust Rootsis. Tema loominguline tee ja kirjanduslik pärand on tihedalt seotud muusika, mälu ja identiteedi teemadega. Laretei kirjutas mitmeid autobiograafilise taustaga teoseid, kus peegeldub tema elukogemus, suhe kunstiga ja pidev kodutuse tunne, mis kaasnes pagulase eluga. Tulbipuu on üks tema isiklikumaid tekste – see annab hääle loojale, kes otsib tasakaalu helide ja elu, mineviku ja oleviku, kirgede ja rahu vahel.