Peotäis mulda, lapike maad

Käbi Laretei raamat „Peotäis mulda, lapike maad“ ühendab mälestused ja päevikumärkmed, mis loovad ühtaegu isikliku ja avatud enesekaemuse. Teos on kirjutatud vajadusest kriisist väljapääsu otsida ning mõista, kuidas mineviku killud ja oleviku kogemused teineteist täiendavad. Mälupildid põimuvad päevikukatketega, milles autor jälgib oma mõtteid ja meeleolusid, andes lugejale ligipääsu habrastele sisekaemustele. Raamat ei kujuta üksnes elu väliseid sündmusi, vaid keskendub eelkõige inimese sisemaailmale ja mäletamise protsessile, kus ajalisel ja ruumilisel kaugusel ei ole takistavat rolli.

Teos avab lugejale rahvusvahelise kunstniku elu erinevates keskkondades. Stockholmi vaikus ja igapäevaelu vaheldub rännakutega Mandri-Euroopasse, kus kohtumised, muusika ja kultuurilised muljed annavad mälestustele uue mõõtme. Nii moodustubki omamoodi kahekõne koduse ja võõra, mineviku ja oleviku vahel, mis on raamatu põhitelg. Autor ei püüa kujutada terviklikku elulugu, vaid laseb killustunud meenutustel ja päevikusissekannetel moodustada terviku, mis väljendab sisemist heitlust ja eneseotsingut. Selline lähenemine teeb teose isiklikuks ja samas laiemalt kõnetavaks, kuna käsitletud teemad puudutavad mälu, kuuluvuse ja identiteedi küsimusi.

Käbi Laretei (1922–2014) oli eesti päritolu pianist, kes tegi rahvusvahelist karjääri peamiselt Rootsis. Ta sündis diplomaat Heinrich Laretei peres ning lahkus Eestist Teise maailmasõja ajal. Laretei oli tuntud nii oma muusikalise ande kui ka kirjandusliku tegevuse poolest, avaldades mitmeid mälestusteraamatuid, milles sidus isikliku elukäigu kultuuriliste ja ajalooliste oludega. Tema teosed annavad tunnistust tundlikust vaatepunktist, milles kohtuvad muusika, isiklikud läbielamised ja pagulaseks olemise kogemus. „Peotäis mulda, lapike maad“ on selles reas üks olulisemaid, avades autori sisemaailma intiimsemas vormis kui varasemad tekstid.