Veetlev maa

Kaarel Kallaku romaan „Veetlev maa” keskendub Teise maailmasõja viimastele päevadele ning sellele järgnenud keerulisele perioodile. Teose alguses on peategelane Olev teel eesti diviisi tagavarapataljoni, olles äsja välilaatsaretist välja saadetud. Tema tee ei kujune sirgjooneliseks, vaid täis ootamatuid pöördeid, mis viivad ta tsiviilpõgeniku rolli. Romaan ei piirdu ainult sõjaaja kujutamisega, vaid vaatleb ka selle järelmõjusid, milles otsused ja juhused määrasid paljude eestlaste edasise saatuse.

Teos toob lugeja ette eestlaste kogemuse Taani põgenikelaagris. Seal kujutatakse nii praktilisi raskusi kui ka inimeste sisemisi heitlusi, mis olid seotud teadmatuses elamise ja tuleviku kartustega. Olevi lugu annab isikliku mõõtme, mis peegeldab suuremat kogukondlikku saatust. Põgenikelaagri argipäev on kirjeldatud detailselt, tuues välja nii võõrsil elamise kitsaskohad kui ka katse hoida alles oma rahvuslikku identiteeti. Loo pingestatus tulenebki pidevast otsimisest, kuidas võõras keskkonnas ellu jääda ja lootust säilitada.

Kaarel Kallak on eesti proosakirjanik, kelle looming on keskendunud ajaloolistele ja ühiskondlikele teemadele. „Veetlev maa” on tema kolmas romaan, mis järgneb varasematele töödele ning kinnitab tema huvi keeruliste ajaloosündmuste ja inimliku vastupidavuse kujutamise vastu. Autor on toonud oma teostesse isiklikku vaadet ja kogemust, sidudes ajaloolised faktid ilukirjandusliku jutustusega. Tema stiil on otsekohene, samas süvenenud, tuues esile nii ajastu olustiku kui ka üksikisiku sisemised dilemmad.