Per aspera ehk olnust ja tänasest

Kaarel Irdi mälestusraamat „Per aspera ehk olnust ja tänasest“ on mõtisklev tagasivaade eesti teatri- ja kultuurielu arengule läbi isikliku kogemuse ja ajaloolise vaate. Teos viib lugeja Irdi elukäigu olulisematesse peatükkidesse, alates tema noorusajast ja kujunemisest kunstilise mõtlejana kuni tegevuseni Vanemuise teatri eesotsas. Mälestused ei ole kronoloogiline elulooline ülevaade, vaid pigem temaatiliselt koondatud mõttekäigud, milles Ird peegeldab kultuuripoliitikat, kunstniku vastutust ja loomevabaduse piiratust oma aja oludes. Raamatus on läbivaks jooniks isiklik eetiline kompass – veendumus, et kunstil on ühiskonnas tähendus ainult siis, kui see lähtub aususest ja sisemisest vajadusest.

Tekstides põimuvad konkreetsed sündmused laiemate arutlustega kultuurist ja ajaloost. Ird peatub nii teatritöö igapäevaste praktikate kui ka loominguliste otsingute juures, mõtiskledes trupisisestest suhetest, lavastuste sündimisest ja pingetest võimu ning kunstilise autonoomia vahel. Samuti puudutab ta küsimusi, mis puudutavad publiku rolli, teatri tähendust rahvusliku identiteedi kujundajana ja vastutust, mida loovisik peab kandma – mitte üksnes laval, vaid ka ühiskonnas laiemalt. Irdi mõtlemisviis on selge ja kaalukalt esitatud, ilma liigsete ilustusteta, kuid samas läbivalt läbimõeldud ning sisemisest sundusest kantud.

Kaarel Ird (1909–1986) oli eesti teatrielu üks kesksemaid kujundajaid, Vanemuise teatri juht, lavastaja ja kultuuritegelane, kelle mõju ulatus kaugemale lavakunstist. Tema kirjalik pärand, sealhulgas „Per aspera ehk olnust ja tänasest“, annab tunnistust tema mõtestatud suhtumisest kunsti kui ühiskondliku nähtusesse. Erinevalt tema varasemast raamatust „Cogito, ergo sum“, on siin rõhuasetus rohkem mineviku tõlgendusel ja teatava põlvkondliku kokkuvõtte tegemisel. Tegemist on rahuliku, kuid sisult tähendusliku teosega, mis kõnetab eeskätt neid, kes otsivad loomeprotsessi ja ajalooteadvuse kokkupuutepunkte isiklikul ja kultuurilisel tasandil.