Cogito, ergo sum ehk mõeldes oma mõtteid

Kaarel Irdi teos „Cogito, ergo sum ehk mõeldes oma mõtteid“ on mõtisklev mälestusteraamat, milles autor avab oma sisemaailma, arutledes elu, kunsti ja inimese enese olemasolu üle. Pealkiri viitab René Descartes’i kuulsale mõttele „mõtlen, järelikult olen“, kuid Irdi käsitluses saab see isiklikuma ja argisema mõõtme. Raamatusse on koondatud eri aegadel kirja pandud esseelised tekstid, tähelepanekud ja meenutused, milles kordub küsimus loovuse ja isikliku vastutuse kohta ühiskonnas. Mõtted on seotud nii konkreetsete sündmuste kui ka üldiste nähtustega – teater, kunstnikupositsioon, eetika ja kultuuriline mälu on läbivad teemad, mida Ird käsitleb rahuliku, kuid selge hoiakuga.

Tekstid on pigem filosoofilised arutelud kui faktitäpsed eluloolised ülestähendused. Autor peatub rohkem tunnetusel ja hoiakul kui üksikseikadel. Mälestused põimuvad mõttelõngadega, mille fookuses on inimese roll ajas ja ruumis – kuidas teha kunsti vastutustundlikult, mida tähendab ausus laval ja elus, ning kuivõrd üldse saab mõista ennast ja teisi. Irdi keel on voolav ja samas konkreetne, vältides retoorilist liialdust, kuid püsides alati keskendunult sellel, mis talle oluline. Kogumik ei ole ainult pilk minevikku, vaid ka arutlus selle üle, kuidas mõelda ja miks mõelda – ning mida inimene endale seeläbi kinnitab.

Kaarel Ird (1909–1986) oli Eesti teatri- ja kultuurielu üks silmapaistvamaid isiksusi, kes tegutses aastakümneid Vanemuise teatri kunstilise juhi ja lavastajana. Tema tegevus ulatus lavastamisest teatrijuhtimiseni, kuid tema mõjukus väljendus ka mõttemaailmas, mida iseloomustas selge eetiline kompass ja sügav austus kultuuri vastu. „Cogito, ergo sum ehk mõeldes oma mõtteid“ ei ole pelgalt loovisiku päevik, vaid maailmavaate avaldus – kirjalik kinnitus, et mõtlemine ja olemine on lahutamatult seotud, eriti siis, kui inimene tegutseb ühiskonna kujundajana.