Mustad laulud - valged laulud

Kaalu Kirme luulekogus „Mustad laulud – valged laulud“ põimuvad vastandlikud meeleolud, motiivid ja tähendusväljad, mis viitavad juba pealkirjas dualismile elu ja surma, valguse ja varju, lootuse ja kaotuse vahel. Kogu on jagatud kahte tsüklisse, millest „mustad laulud“ keskenduvad tõsisematele, eksistentsiaalselt laetud teemadele nagu hääbumine, mälestus, süü või üksildus, samas kui „valged laulud“ toovad esile vaikse helguse, armastuse, looduse rahu ja leppimise motiivid. Tulemuseks on poeetiline dialoog, milles luuletaja püüab mõista elu keerdkäike nii isiklikul kui üldinimlikul tasandil.

Kirjutuslaadilt on kogu tagasihoidlik ja sõnastuselt selge, kuid peidetud tähenduste ja assotsiatsioonide kaudu mitmekihiline. Kirme kasutab sageli looduspilte ja kultuurilisi viiteid, mis loovad teksti ümber vaikse, kuid püsiva resonantsi. Luuletustes võib leida nii talviseid maastikke, hääbuvaid valguskiiri kui ka sisemisi hetki, mil aeg näib peatuvat. „Mustades lauludes“ on rohkem fatalistlikku alatooni, samas kui „valged laulud“ viitavad võimalusele leppida, liikuda edasi või mõista elu lihtsuses midagi püsivat. Kogu läbiv motiiv on aja tunnetus – selle paratamatu kulg, mille suhtes inimene on nii osaline kui ka vaatleja.

Kaalu Kirme (1934–2021) oli kunstiajaloolane, muusikateadlane ja poeet, kelle loomingus põimuvad kultuurilooline taust ja lüüriline eneseväljendus. Ta oli pikalt seotud Eesti muusika- ja kunstielu jäädvustamisega ning on avaldanud mitmeid raamatuid nii esseistika kui ka luule vallas. „Mustad laulud – valged laulud“ on isiklik ja küps luulekogumik, mille kaudu avaneb lugejale vaoshoitud, kuid emotsionaalselt täpne maailmavaade, milles elu keerukus ja ilu saavad võrdselt tähelepanu. Kirme luule mõjub kui vaikne mõtisklus, milles sõnad ei tõsta häält, kuid jäävad kõlama.