Eesti nahkehistöö. Monograafia

Kaalu Kirme monograafia „Eesti nahkehistöö” on põhjalik uurimus, mis käsitleb nahatöö kui tarbekunsti ja käsitöö valdkonna arengut Eestis läbi ajaloo. Teos annab süsteemse ülevaate nii materjalide kui tehnikate kasutusest, eri ajastutele omastest esteetilistest suundumustest ja meistrite loomingust. Alustades keskaja kirikutarvetest ja gildikunstist, jõuab autor välja 20. sajandi teise pooleni, kirjeldades nii traditsioonilist rahvapärast vöökottade, kaante ja rihmade valmistamist kui ka kunstilise nahkehistöö esiletõusu professionaalse kunsti osana.

Raamat on illustreeritud rikkaliku fotomaterjaliga, mis kajastab arhiivides, muuseumides ja erakogudes säilitatavat ainest. Kirme käsitleb detailideni töövõtteid, tööriistu ja kaunistuselemente, tuues esile, kuidas on kujunenud kohalikud stiilijooned ja millised on olnud mõjutused väljastpoolt. Olulise osa teosest moodustab ülevaade 20. sajandi kunstnike, eriti 1960.–70. aastate autorite loomingust, mil nahkehistöö muutus iseseisvaks kunstiväljendusvormiks. Lisaks käsitletakse tarbekunsti ja kunstilise vormi vahekorda ning esteetika ja funktsionaalsuse ühendamise põhimõtteid.

Kaalu Kirme (1925–2020) oli eesti kunstiajaloolane ja -kriitik, kelle uurimistöö keskendus peamiselt tarbekunstile, eriti metalli- ja nahakunstile. Tema kirjutised on tuntud metoodilise põhjalikkuse ja kultuuriloolise tundlikkuse poolest. „Eesti nahkehistöö” on üks esimesi omataolisi uurimusi, mis toob esile seni vähe käsitletud kunstivaldkonna ajaloo ja panuse Eesti visuaalkultuuri arengusse. See monograafia on oluline allikas nii uurijatele, restauraatoritele kui ka käsitöölistele, pakkudes teadmisi ja visuaalset ainest traditsioonide mõistmiseks ja edasikandmiseks.