Havisuvi

Jutta Richteri „Havisuvi“ on lüüriline ja meditatiivne noorteromaan, mis jutustab loo ühe tüdruku sisemisest teekonnast leina ja igatsuse keskmes. Peategelane elab suve ühes unises külakeses, kus merel ja tuulel on sama palju kaalu kui sõnadel ja vaikustel. Tema suvi möödub koos väikese poisi, Thiesiga, kes usub, et on näinud surma – vanameest mustas mantlis, kes tuleb inimesi ära viima. Selle müstilise ja sürreaalse motiivi kaudu avaneb lugu kaotustundest, millega lapsed ja noored tihti hääletult silmitsi seisavad, ning katsest seda mõtestada läbi kujutlusvõime ja sõpruse.

Romaan liigub poeetilises registris, põimides tegelaste igapäevaelu ja sisemaailma. Thiesi hirm surma ees on rohkem kui lapse fantaasia – see on viis, kuidas toime tulla elu hapruse ja seletamatu lõplikkusega. Peategelase roll pole ainult lohutada, vaid ka kuulata ja tajuda, kuidas keegi teine mõtestab maailma, kus kõik pole selge ega püsiv. Richteri keel on vaoshoitud, kuid tundlik – tekstis leidub nii vaikseid vihjeid kui teravaid tähelepanekuid. Autor ei paku otseseid vastuseid, vaid loob ruumi vaiksele mõtisklusele selle üle, kuidas inimesed, eriti noored, kohtuvad teadmata ja tunnetamata piiridega, olgu need seotud elu, surma või muutustega enestes.

Jutta Richter (sünd. 1955) on saksa kirjanik, kelle looming keskendub sageli lapsepõlve ja nooruse tajule, unenäolistele piirialadele ja keele mõjuvõimule. Tema teosed on saanud tunnustust nii Saksamaal kui rahvusvaheliselt, olles tõlgitud paljudesse keeltesse. Richterile on omane oskus käsitleda eksistentsiaalseid teemasid lihtsas, kuid poeetilises keeles, mis puudutab sügavalt nii noori kui täiskasvanud lugejaid. „Havisuvi“ on selle tundliku autorihääle ehe näide – vaikne, aga tähendusrikas raamat, mis jääb lugeja teadvusse veel kauaks pärast viimase lehekülje sulgemist.