Üle mäe ja müüri

„Üle mäe ja müüri“ on Juta Kaidla luulekogu, mille avaloona esitatud „Hümn“ juhatab sisse kogu teose üldise meeleolu. Luuletus avab sisemise ärkamise ja rõõmu, mis väljendub valguse ja kevade kujundites. Tekst algab intiimse hetke ja õrna tundega, mis kerkib justkui unenäost, ning kasvab seejärel ülevoolavaks enesetunnistuseks – „olen päike, olen kevad“. Luuletuse kulminatsioonis saab abstraktne valgus ja soojus konkreetse inimliku väljundi, kui kõneleja tajub emaduse saabumist ja lapse esimest pöördumist „ema“ poole.

Kogu raamat kannab endas sarnast tundetooni, kus läbivaks jooneks on südamelähedased ja vahetud kogemused. Luuletustes ühinevad looduse pildid ja inimese sisemised elamused, moodustades terviku, milles isiklikust saab üldinimlik. Kaidla kasutab lihtsat ja selget keelt, kuid selles peitub suur emotsionaalne jõud – iga sõna toimib kui väike sillake lugeja ja autori sisemaailma vahel. Elu ja looduse sidusus ning inimlik lähedus on need teemad, mis lugejat kõige rohkem kõnetavad.

Juta Kaidla (1913–1986) oli eesti luuletaja, kelle loomingus leidub nii intiimseid armastusluuletusi kui ka kodu ja looduse teemadel kirjutatut. Tema tekstides peegeldub lihtne, aga sügav inimlik kogemus, mida ta oskas edasi anda selge ja rütmilise väljendusega. „Üle mäe ja müüri“ kinnitab tema positsiooni autorina, kes sidus isikliku tundeilma ja universaalsed väärtused, pakkudes lugejale äratundmist ja emotsionaalset lähedust.